Hommik päris krõbe - 19 kraadi. Eile oli pea sama. Aga polnud hullu. Igal juhul kaks tugevat tundi merel oli mõnusamast mõnus. Tuul oli pea olematu, päike siras sini-sinises taevas. Meri oli ühtlaselt valge ja sile, ainult paiguti krabisesid tuisusakid suuskade all.
Tiir sai mehine - põiki Raeküla poole Veeparadiisi joonest veidi kaugemale ja sealt esimeste kalameeste rindeni.. Sealt kauge kaarega muuli tipu taha. Nii kaugelt ei ole ma muuli tippe ja maad veel kunagi vaadanud.
Rannast esmavaatel ei olnud kalamehi märgatagi, alles muuli joonel hakkasid täpid mustendama.
Karta polnud midagi, kuna sõidetud oli suurte autodega veel kaugemalegi, kus paistis teine kalameeste parv, nagu kärbsed.
Nemad olid hüljatuina jäätud
auguäärele.
Tagasiteel jäi pildile tagumine muul nii nagu ainult talvel on võimalik - neile, kel ainult oma kaks jalga või suusad.
Tundub, et see oli selle talve viimane suusaretk. Esiteks pole enam huvitavat sihtmärki ja teiseks päevane päike teeb suusataldade aluse liiga kraapivaks.
No comments:
Post a Comment