Sulissõbrad.

        Imelik see inimene, näiteks mina. Sünnib ja kasvab maal, looduse keskel ja talle meeldib jätkuvalt end sinna unustada. Minu puhul on vist nii, et mällu on rohkem sööbinud nähtu. Aga näiteks linde ja nende elulaadi ja hääli nagu eriti ei mäleta oma lapsepõlvest, kooliteelt ning põllul ja metsas kolamistelt. Küll mäletan kevadist kuldnoka laulu koduõuel ja suvist ööbiku laksutamist. Lindude maailma hakkasin erksamalt tähele panema alles siis, kui lapsed olid mulle kinkinud fotoka Olympus 2006. detsembris.
     
        Ühest hommikusest linnuhäälte kuulamisest koos linnutundjaga on meelde jäänud, et Eestis on 358 erinevat linnuliiki, millest 222 on looduskaitse all ja 225 liiki pesitseb Eestis. ( Eks arvud täpsustuvad ) Pärnumaal oli, kui õigesti mäletan, 309 erinevat liiki.
     
       Pildile olen neist saanud  76.
Pildistanud olen Eesti, ainult faasaneile pidasin jahti Soomes, Ritva-Matti juures Laihal -  tõeliselt jahti.

Nüüd tunnen paljusid juba hääle järgi, teen vahet ema- ja isalinnu vahel, tean ka mõningate harjumusi, kus neid leida jne.

 

Üks esimesi korralikult pildile jäänud ja  linnumääraja abil tuttavaks saanud suleline oli hänilane.

Luige pilte on mul üle saja. Kuna luigepaar elas mõned aastad jõe kõrkja ja hundinuia saarel, siis oli mul nende eluga end kurssi viia aega kevadisest saabumisest kuni sügisese äralennuni.

Sügis on eriti tore aeg. siis toimuvad linnulaadad - nii ma neid nimetan. Kädinat ja sagimist on kõikjal. On ju vaja enne äralendu end turgutada.

Siidisabasid on pihlakad täis.

Igat liiki rästaid samuti.













Aiamaal oli mul toredaid külalisi.

Punarind jälgis väga hoolikalt minu tegevust. Kui hark jäi jõude, oli ta kõksti varre otsas.

Noor ohakalind mu lillepõõsas seemneid manustamas.










 Tore on see, et minu jaoks on kaardistunud Pärnu pargid ja linna lähiümbrus - kus ja keda ma jälitasin, kohtusin, kus sain minu jaoks eriti hea tabamuse. Ka retkedelt jääb meelde - aa, seal sain ju pildile selle või selle, ehk seal nägin, aga kahjuks pildile ei saanud. Kõige rohkem olen kulutanud aega ja kordi pasknäri luuramisele, aga korralikku pilti senini ei ole saanud.

Kostilised

      Märkmete tegemise mõte tekkis sellest, et olen korduvalt uuesti ja uuesti sõrmedel kokku lugenud neid linnuliike, kes on minu katusesööklas pugutäidet otsimas käinud ja seda ka saanud.

Neid on praeguseks seitseteist + kaks piilujat.  Sellel aastal oli uueks külastajaks urvalind.

     Aga täna, 3-ndal märtsil tuli kaheksateistkümnes - siisike.

Minu katusesöökla külalisliikide loend seisuga aasta 2013. märtsi algus.

           Koduvarblane,   põldvarblane,   rasvatihane,   sinitihane,   salutihane,   rohevint,    metsvint,   porr,  puukoristaja,   punarind,  musträstas,  urvalind,   leevike,   kuldnokk,   suur kirjurähn,   tuvi,   vares. Nüüd ka siisike.
       
           Männioksal on piilumas käinud väänkael ja kord ka harakas.

     

     
See on isalind oma punase tekliga. Urvalinnul on kollane nokk.

Sarnane on kanepilind, aga temal on tume nokk ja veel muudki detailid.

22. veebruaril 2009 tuli kostile
kuldnokk,

Kui suur kirjurähn välja ilmub, siis on plats puhas. Teda on kuulda juba eemalt, pärnade otsas vaatlust tegemas.

Leevikesi on sellel aastal eriti rikkalikult. Nende hele hüüe kõlab juba varakult, kui nad on ootel aknataguses puuladvas. Kui pugu täis, mõnuleb mõni kenasti mu aknataguse männi oksal.

Kui olen akna juures arvutis, on sageli rohevint(id) see,kes tuleb oksale, vaatab mulle suure sisendusega silma - on puista juba neid seemnekesi.






     Musträstas on eriti varane. Tema koputab juba valgehakul akna taga plekile - kopp-kopp. Või vaatab pea vilt otse silma, venitab kaela et ikka paremini näha - kas märkan. Meie pilkude vahe on nii 50-60 sm.

    On ka neid, patt tunnistada, keda tõrjun. Varesed ja tuvid - nad on liiga aplad ja  väikesi  peletavad.

Puukoristajagi on see, kes aknaservalt või mämmitüvelt tuppa piilub. Näpsab toiduvõrgust seemne ja lendab sellega pärna oksale.

Porr on mitmeid kordi männitüvel vudinud. Ta on nii väle või on nokapärast vähe, igatahes pildile  sain vaid ähmaselt.

Sinitihane, rasvatihane, koduvarblane ja põldvarblane on igapäevased kostilised.

Sel aastal märkasin kord ka salu- või sootihast.

Väänkael. Milline üllatus! Ta istus rahulikult männi oksal. Esmapilgul tavalistest külalistest kindlalt suurem ja võõravõitu.  Üritasin teda pildile saada teisest aknast välja koogutades. Ilm oli hallivõitu. Aga pildil oli ta siiski nii selge, et linnuraamatu abil oli ta täiesti ära tuntav.

Meie aeda külastas ka pöialpoiss .