Täna puhus tuul merelt. Rannahoone poolt hakkas paisuma
valendav kuma, mis kasvas ja lähenes.
Sealt lähenes imelise kiirusega taas hall udusein, mis rannale jäänud
jää kohal oli tunduvalt heledam kui vee ja liivaranna kohal. Ja siis hakkas
laineloksest kostuma isesorti heli. See oli nagu klõbin või kilin. Märkasin
rannaliivale jäänud jäätükkide taga lainete taktis kiikuvat-liikuvat ja klõbisevat
massi – tihedalt üksteise vastu surutud õhukesi jäälitakaid, servad-nurgad
püsti. Kui mitu päeva kestnud maatuul oli jää kaugele avamerele kandnud, siis
tuule pöördudes kandus sealt tagasi miljoneid imeõhukesi säravpuhtaid liistakuid,
mis nüüd veiklesid ja musitseerisid. See oli elamus. Taas ilmus sume päike mere kohale ja lisas värve.
