Uduhärmas kevadhommik.

     Hommikuti kohvilauas istudes pakuvad kajakad naabrimajade katustel alati steene kevadise tundeküllusega. Täna istus üksik kajakas pikemat aega korstnal, mis tugevasti tossas, Teise maja katusel õrnutses paarike. Järsku olid nad kõksti suitseva korstna lähistel ja neilgi oli tahtmine suitsusauna pääseda.

       Hommik oli õrnalt udune. Ühtäkki hakkas kirikutorn ähmastuma. Kribinal-krabinal, voodi jäi tegemata, riidesse ja tiirule. Kahtlus oli, et ega ma eriti kaugele ei jõua - enne hajub see loor. Aga ei. Sain täiega elamuse.

   Kõik, eriti kaskede nõtked oksad olid paksus härmarüüs

      Sadamapoolsel kaldal ei eristanud silm pea midagi, ehk ainult valge  laeva  õrna siluetti. Harjumatult ilus oli, kui sulle ei põrnitse vastu suured palgivirnad ja turbamäed. Seal kumas hoopis muinasjutuline hõõguvvalge kaar. Proovisin teda pildile mahutada, aga hästi ei õnnestunud.

Toonid muutusid ja udu püsis.

Rannas ei olnud ma sel talvel nii paksu härmatist näinudki. Iga saki või jalajälje servad, iga raoke oli paksult pitsiline.

Pajutibud olid pea nähtamatud.

Mis natukenegi nõrgem ja nõtkem, see oli
härmaehte raskuse all kummargil.
















Olin nii ohh ja ahhisid täis. Ja järsku, kui linna poole vaatasin, Oli õhk selge ja taevas kõrge. Nagu niuhti
kadunud see lummav looritus.

Taha vaadates oli hähtavaks saanud ka tagumine muul linnutorniga.

Tagasiteel hakkas õrn tuuleke ja päike seda habrast ilu hävitama. 

Pargis sabistas juba tihedasti, paiguti pilvekestena härmapuru krae vahele.

Kõik sädeles. Rähn toksis. Tihased ja rohevindid hõiklesid.

Pargis ööga külmunud sulavee lombist ei saanud tükiks ajaks eemale.

Neid lehvikesi ja tutsukesi oli seal igat masti. Ei osanud kohe siia valikut tehagi.

Siin jäigi kujutlusvõimel oma lõplik sõna ütlemata.

Kahjuks aku sai tühjaks. Muidu ei tea kui kaua ma seal oleks veel käpuldanud.

Tähtpäevalised.

       

 26. ja 27. päev  tõusevad  märtsikuus  meie peres  oma  tähtsuselt teistest  kõrgemale . Neil  päevil  on tervelt  neli  sünnipäeva.

        Igal aastal on nad omanäolised  -  kord võiks varjuliselt ja päikesepaisteliselt metsaservalt korjata kimbukese sinililli       ( 2012 )

.... kord ei  lumikellukestki.

Sellel aastal ainult väga päikesepaistelise  seina ääres, kuhu lillesõbrast perenaine ei kuhjanud suuri lumehangesid, pistavad esimesed oma ninanuppe mullapinnast.

    

          Märts on sel  aastal olnud valdavas enamuses päikeseline. Taevas põleb kaunilt nii hommikuse päikesetõusu kui ka õhtuse loojangu aegu.  Ööd on kärtskülmad, päevane päike on alles viimastel päevadel lumevallide  lõunapoolset külge hõrendama hakanud. Keskmise arvutajad ütlevad, et märts on selle talve külmima keskmisega. Üleeile oli jõejää veel kalameestest kirju, mere jääl samuti, isegi autosid oli. Silmipimestav lumevalgus vaatab kõikjalt vastu. 

         Aias on lillepeenardel hanged 30-40 sm paksud.  ( 2012. 25. 03. Peenrad puhtad ja kobestatud.) Ühtlaselt jäine ja sile kord katab veel pea kõiki kergliiklusteid. (Möödunud aastal oli juba rattaga tiirutatud nii Tammistes kui ka Leevikeses.)  Märts on olnud üks suur ja pikk ootuse kuu, kus iga päev otsid pikisilmi märgatavamaid kevade märke.

           Eisesse päeva mahtus nii palju. Hommikul tihe udu ja kaunisti kumav päikesetõus läbi selle. Veidi hiljem olid juba puuladvad, eriti kased kauni valge härmalooriga kaetud. Siis selge sinine taevas, siis päikesepaistes tihe lumesadu  -  lühiajaline  -  mis kattis valge udusulgse korraga kõike. Ja samas oli ta haihtunud.

       

          

 Tänane varahommikune tiir kalmistule süvendas teadmist, et sellel aastal on märts kindlalt lõpuni lumevaibaline.

Kuna rattaga veel ei riskinud, lapsed on ära keelanud, siis seiklesin esmakordselt Pärnu uuenenud bussiliikluses. Tulemus - sai tehtud kenakene jalgsimatk. Ja ma olen rahul.

Varahommik, varjud pikad.

Juba 17 aastat süütan sünnipäeva küünla siin, Raeküla mändide all.

        Aga kevad ei jää kuhugi, ta veidi hilineb. Rästad  alustavad juba hämaras, (eile 4.45 ) koidu ajal lauluga oma lembesignaalide vahetamist. Täna kuuldus selgeid viiditamisi kaseladvast. Mõtlesin, et kuldnokk, aga ikka rästas. Tal on nii meeldivalt kõlavad viisikeerud.

       Täna saab pere noorim  -  Kerttu Liis kahe aastaseks. On ka priiuse põlistamise päev.

Pööripäev

  On tuuline ja paganama kõle. Ei mäletagi sellist kõledust talvel. Jää ja lumi kõikjal. Lillekesed sügaval hange põhjas. Keskmist arvestades on märts selle talve külmim. Aga aknal, nagu lohutuseks puhkes õis.

    Kell on 13.02.  Igal aastal, kas päeva paistel või siis öises hämaruses,on meeskoor Tallinna väravate vahel ja tervitab kevadet lauluga. Täna kuulsin, et kord oli keegi tige linnakodanik helistastanud politseisse öörahu rikkumise pärast. Kevad + meeste mõnus laul  = öörahu rikkumine. Annab ikka imestada!
 

Nii ka täna. Rahvast oli kenakesti vaatamata ebamugavalt kõledale tuulele.

                              Eakaid ja noorukesi.















    Kella kolme ajal sadas laia lund, mis avaramais kohtades tugevas tuules võis tuisatagi, nagu ilmateade lubas.

Selle talve viimane nädalavahetus.

     Ilmad püsivad karged, aga kenasti päikeselised. Tüütult ühetoonilised. Aga kui kätte võtta, siis võib ikka leida värskendust. Eilegi  -  laupäeval, kui olin pea pool päeva sünnipäevalastele kaarte meisterdanud, tegi naabrinaine
ettepaneku välja minna. Mina kohe nõus, kuigi mingit asjalikku sihti ei olnud. Rannas sai selleks muul.
      Sealgi kõik ikka endine. Aga üle muuli andis julgelt edasi linnutorni poole astuda kuni laevateeni. Päike laskus silmapiiri poole ja taevatoonid hakkasid muutuma ning panid jäätükid rõõmsasti särama.

      Üldiselt oli kõik ümberringi rahulikult vaikne, ilma tähelepanu köitvate häälteta. Siis kuulsin kusagilt muulikivide poolt nõrku nakseid. Varsti märkasin  -- oo, laev tuleb. Veendusin, et ligineb ja omal jõul.
No nüüd saan laevast keset jääd päikeseloojangus pildi!

        Saingi. Elamus missugune. Laeva lähenedes lisandus jalge alla kumedaid ja aeglasi helisid. Tekkivaid pragusid ei olnud märgata ja jääjahmakad ei keeranud külgi. Kuna aeg oli juba kojuminekuks küps, taandusin kivise muuliselja poole. Vaat seal oli juba väikest viis nihkumist märgata, isegi laimas praos oli vett voolamas.
        Nüüd  ju võiks see jää ära purjetada. Sellel talvel on ta minule kenakesti meeldivaid elamusi pakkunud.

        Pühapäevgi pakkus mõnusa äraolemise ja senikogematu elamuse looduses. Kaunis hommik, järsult tekkinud udu ja selle hajudes juba härmaehtes puudeladvad  -  seda olen sellel talvel juba mitu korda imetlenud.

        Paari tunni mõnusalt laste peredes jutu puhunud, sai teoks mõttesähvatus  -  kui vaataks ka Sindi paisu üle. Meil lähikonnas koskesid pole, kust teised kauneid jäädvustusi teevad.

       Oli mida vaadata ja pildi tegemiseks õiget nurka otsida. Siin ja sead oli jõejääl tumedaid laike ja pra gusid. Praegu on juba probleeme tekitamas vee madalseis (laevad pääsevad raskustega Hiiumaale), siis pani lausa imestama jõesängi lausa "mägine" maastik. Mõned "mäekesed" tundusid tõusvat lausa  paisu tasemele.  Ju seal oli kuivale jäänud paks jää ja lumehanged.

 Külmad ööd olid vee ja vahu skulptuurideks vorminud.

Kobrutuste vahelt pressis vesi end niredena läbi.

Paisule sai 4-5 meetri peale läheneda.
Suvel on see paik kindlalt eluohtlik.

 Hea kui lapselapsed juba suured, küüt kohe kenasti olemas. Aga ma loodan, et elamuse saime mõlemad.

                                               Ülehomme algab kevad.

Kevade ootus teeb kärsituks.

      Õhtul vaatad ja hommikul kuulad ilmateadet ja ikka oled pettunud. Ikka külm ja päikesel ei ole jõudu lund  ja tänavate jäist katet vähendada. Hing ihkab juba laienevaid lagedaid maalappe, kust kevadiste sibullillede tipud valguse kätte trügivad. Tahaks juba kevadiselt toimetada aias ja peenramaal. Raadio ütles, et juba esimesed lõokesed, kuldnokad ja sookured kohal. Vaesekesed. Öösiti 14 ja enamgi ( täna öösel madalaim 26,7 ) miinuskraadi ja  musta maapinda olematult.

        Võtsin kätte oma märkmed ja need rahustasid minu kärsitust  -  pole sel kevadel enne pööripäeva kunagi veel erilist jõudu olnud.
          2007-ndal oli ta haruldaselt varane. 20. märtsil oli lilleaed juba puhas ja lumikellukesed ning  krookused õieehtes, teised sibullilled aga lükkasid oma päid iga päevaga rohkem ja rohkem  taeva poole. 25-ndal märtsil oli 14,3 kraadi sooja. Lumed ja tuisud ei tulnudki enam kimbutama.
          Üldiselt ikka alles aprilli teisel nädalal saab juba lahedamalt toimetada,sest kevadel jõud käes. Aga 2003.  ja  2006.aprilli alguses oli maa lumine ning veel 10. aprillil sadas lund ja tuiskas. Paiguti tekitas see jõuluse tunde.

          Peale pikka talve on kärsitus loomulik, aga mis teha, tuleb kannatlikkust varuda. Aga kutse on tugev.
Eile astusin mööda jõge neli kilomeetrit ülesvoolu. Ilm päikseline. 8-9 km mõnus ring andis taas päevale sisu.

 Jõgi ja meri tugeva jääkatte all, kalurid ametis. Paar päeva tagasi avati uuesti jäätee Kihnu.
( 2009. aastal olid 1.aprillilgi veel kalamehed jõe- ja merejääl.)

Kõik korstnad  - kõrged ja madalad - tossavad.

Jõekaldal olevas kopra kodus annab elumärki ainult tugev härmatis õhuaukudel.

                   Siiski leidsin kraavikes ühe väikese laigu lahtist vett, kus vesi elavalt vulises.

Liu ninas.

      Krõbe hommik - raadios öeldi, et selle talve külmim ( Jõgeval 27,4, Pärnus 21 miinuskraadi ). Ahjud kütte ja ajaviiteks FB-sse. Seal hakkas silma viide suusaretkele Vana-Pärnust Kihnu (2 tunni ja 40 minutit). Muuseas oli blogis jutuks, et Liu ninasse on kenakesti jääd kokku lükanud.  Ohh! Läheks vaatama!

       Ja läksimegi. Tänu fanaatilisele fotosõber Evaldile olime naabri-Silvaga keskpäeval Lius. Mina esimest korda. Varem olin oma suusaretkedel  Pärnu poolt vaid vaadanud, et näe kui kaugele merre see nina end on venitanud. Lähemale laevatee ei lubanud.

Start on antud.

      Nüüd olime sealpool. Ilm fantastiline. Päike sirab, tuult ei ole. Ühelt pool silmapiirini laiuv sädelevalt valge avarus,mis kusagil kauguses ühines sini-sinise taevaga. Siin-seal soojendasid oma kivist selga mustendavad kivimürakad.

 Teisel pool aga paistis nagu valgeid kühmusid. Sinna samm saigi sirutatud.

 Nende kühmude otsast avanes vaade laevateele. Eemal, Kihnu pool sillerdas ja kutsus. Laevatee oli laialt palistatud tihedalt kokku surutud ja üksteise kukile roninud jäätükkide ja -tükikestega. Osa neist õhu-õhukeseks kulunud, nii 4-5 sentimeetrit paksud. Öine külm oli nad kokku kleepinud ja nii võisin nende turjale ronida. See oli sõnul seletamatu vaatepilt ja pildilgi raskesti jäädvustatav  -  vähemalt minu massina ja oskustega.

Veel õhemaks kulunud jäälitakaid nägin miljonite kaupa möödunud aastal Pärnu rannas laineis ranna veerde surutuina.. Seal saatis nende kõikumist häälekas klõpin, mida paiguti võis kuulata kui muusikat.

Vaate laevateelt randa. Jäine purjekas.

Sadama külje all lund küllaga. hanged põlvini ja üle sellegi.

Paadid ootel sadamakail.

Väga mõnus paik. Arvan, et igal aastaajal. Tahaks taas siia põigata, kui kivid  -  neid on palju  -  on oma elusuuruses hangedest välja kerkinud ja  kevad on värve lisanud. Ja linde võib seal olla hulganisti.