Juba kuue ja poole kilomeetrine tee Tammistesse pakub minule alati elamusi. Tihti hakkab kummitama viisike Oo kuis nii kaunis on hommik,
oo, kuis nii kaunis on päev ....
Lähen Tammistesse. Lähikondsed teavad, et siis lähen aiamaale. Nii on see olnud juba aastast 1981.
Kevadel seeme mulda, siis et ikka juurekastet oleks ja et umbrohi ei lämmataks, pöidlahoidmine, et manulised eemal püsiksid, suve teisel poolel et kasvanu pudelisse-purki-karpi ning keldrisse saaks. Iga tegu loob rõõmu ( vahel ka tüdimust). Kasvumaa kasvumaaks, aga seda lappi on õnnistatud kraavidega- kraav pikuti keskel ja mõlemas otsaski. Hing ei luba seda kuidagi lasta metsistuda Ikkagi mõnus koht - loov liikumine ja ranna pruunus pealekauba.
Hommikuses udus ja karguses, varsti olengi päral.
Hommikuses udus ja karguses, varsti olengi päral.
See suvi on olnud nii kuiv, et üsna suur tiik on tühi, ainult porine lombike jäänud. Seda ole kolmekümne aasta jooksul veel olnud. Ei tea, kas kalakesed ka seal mudalombikeses hinge jäävad.
Maasikadki kippusid enne valmimist kuivama. Ubade ja igat sorti kõrvitsate saak oli rikkalik - jagamisrõõmu kui palju.
Sügis on omaette peatükk - kõik peab saama kevadeks korda. Sel sügisel üritasin seda platsi vähendada, aga kust otsast. Ikkagi ei saa ju ka ümbrust metsistuda.
Kuna olen hommiku inimene, siis olen tavaliselt üks esimesi sealses puutumatuses ja värskusses.
Sügisekastes võib leida ahetama panevat ilu. Proovi ainult pildile saada.
Kuiv suvi lasi põhjalikult kraavipõhja puhastada. Settemuda sai maasikapeenarde vahele.
Hea, et trimmeriabi oma poegadelt saadaval, saab ümbruse kenaks.
