18. august - kaunilt päikeselisel suvepäeval sai terviseklubiga tehtud 12-tunnine tiir Pärnumaal (Pärnu - Koonga - Mihkli - Oidermaa - Varbla - Tõstamaa - Ermistu - Seliste - Pootsi - Kõpu - Kavaru - Lindi - Saulepa - Valgerand - Pärnu ), mille teine pool kulges mööda romantilist rannateed.
Pärnus elatud aastatega on mitmestki paigast omad mälestused, aga see päev aitab minul edaspidi tunduvalt kiiremini ja kindlamalt Pärnumaal orienteeruda. Sai sõidetud pikki ja looklevaid kruusateid, kus oli ka bussipeatuse märgid, aga inimasustusest vaatepiiril ei jälgegi. Selle lünga täitis aga mõnusalt Alla, kes tänu oma juurtele ja kooliajale, mõnusalt oleviku minevikuga läbi põimis.
Alustava pidepunktina jäi pildile teeveerel laiuvad seemneristiku põllud, Koonga kirik ja kõrval sõbralikult tervitavad härjavärsid.
Kogu bussirahvast erutas pikalt vaade Mihkli puisniidule, mille alune niidetud kui pargis. Oi milline seenemets! Paljud, nende hulgas minagi, kes häälega, kes mõttes, meenutasid toredaid korvitäisi puravikke ja riisikaid.
Mahlakalt maahõnguline.
Endises Oiderma mõisahoones on mõnusad toakesed ootamas külalisi.
Kes otsib, see leiab.
Teepervelt leidsin siguri õiegi.
Nurga taga õilmitsevad mitut sorti elulõngad.
Edasi Varbla. Maaelu ei ole välja surnud. Põldudel ootab vili lõikust, kesapõllul sookurgede parved, Koduõued valdavalt kenasti niidetud ja lilledest säravad. Varbla puhkeküla on mõnus paik, mis muude hulgas on linnuvaatlejate meelispaigaks saanud, isegi Itaaliast.
Igati mõnusad tingimused puhkuseks.
Kahene tuba 50 euri. (duššid, saunad jne.)
Tee lindude paradiisi.
Mõnusaist tornitoakestest avanevad kaunid vaated merele ja laidudele.
Möödudest paljudele tuttavaist Varemurru ja Pärlselja laagripaikadest jõuame looduskaunisse Matsi randa, kus on kahetunnine lõunapeatus. Mina viskasin seljakoti oma võileibade ja teetermosega selga ning võtsin suuna eemal merre ulatuva maanina poole.
Selle suure kivi juures, pehmelt ründavas meretuules mõnulesin veidi aega. Teiste laager paistab helendava täpina metsa veeres. Enne aga oli tükike teed avastamisrõõmudega.
Veepiir mustendas ja laineis kõikusid laisalt mustad vängelt lõhnavad ( Tätte sõnadega - haisvad ) adruvallid. Senini kogematu.
Eemal lokkas võimas maltsa ja rootihnik. See tihnik kerkis mitmevärvilisest lõhnavast (aga kuuldu järgi väga rammusast ) ollusest. Ja seal tiirles parvedena linde - suuremaid ja väiksemaid. Üritasin neile hiilides läheneda,aga võta näpust - nemad on terased. Siis üritasin neile läheneda mere poolt. Aga selleks oli vaja jõuda maanina tagapoolele ja sealt ringiga taas siiapoole jõuda.
Nina tagune oli maaliline.
Ka kivide vahel loksuv mass oli värvikas.
Ja seal merepoolses küljes oli taas lindude paradiis.
Laineid ja libedaid kive trotsides, paiguti põlvini vees, ning üle pea ulatuvast roostikust mööda vaevuaimatavat rada ( küllap minutaoliste tallatud ) läbi murdes jõudsin varem nähtud lindudele selja taha.
Need värvilised kaared olidki linnuparvedele magnetiks.
Sealt ma suurte raskustega tuules ja tugeva suumiga nad pildile sain - kaks uut linnuliiki minu kogumisse.
Suurrüdi ja tüll - meie eelmise aasta lind.
Nüüd kogus 84 linnuliiki.
Tagasiteel laagripaika, kus mind tõtati kõigega, mis veel saadaval, toitma, kohtusin ühe üksiku noorukese suurrüdiga.
Jõudsin minagi veel pool tunnikest jalgupidi laineis sumada ja kaunivärvilisi ning mustrilisi kive ja laineid nautida.
Tõstamaa võttis võttis meid vastu oma vanas headuses. Kuna mina olen päris hästi kursis mõisa ajaloo ja seal praegu paikneva kooli interjööriga, ka nautinud möödunud augustis head teatrietendust, siis jalutasin lihtsalt ringi.
Ja leidsin sellise õuekujunduse.
Kauneid kiviaedu olin kogu tee alates Koongast imetlenud. Ka Jaan Taltsi palju räägitud kaunist aeda Matsi lähistel.
Olen väga suuri seenelahmakaid puudel näinud, aga
sellise tiheda ja peene koega nägin esimest korda.
Nägin ära ka Ermistu järve. Olin sellest kui tervisemuda maardlast palju kuulnud, aga ei teadnud, et see pea Tõstamaa külje all laiub.
Tänu juhuslikule küsinusele kuulsin roosiaia perenaiselt, et saja meetrit ja olen järve kaldal. Teised olid roosiaiale tiiru lõpetamas, et kurss kodu poole seada. Seadsin sammu jooksule ja oligi pilk järvele visatud. Teine kord juba tean.
Roosiaed oli lõhnav ja liigirikas.
Roosaia ääres kõrgus kurepesa,
Kus kolm kurelast ema valvsa pilgu all tegid tiivaharjutusi,
Romantiline rannatee viis meid Selistesse, kus sai värskendust selle kiriku käekaik. Kirik ehitati munkade poolt. Selle palgid toodi talvel hobustega Riiast. Siis unustusehõlma jäetuna, võssa kasvanuna raiuti see taas välja ja tänu pühendunud hingedele kohapeal ja Rootsis avab see taas ukesed soovijaile.
Päevinäinud köstrimaja uksel muuseumi külastajaid tervitamas.
Pildirea lõpetab Kõpu kirik.
Meie reis romantilisel rannateel jätkub, aga ühe aega nõudnud viperuse tõttu ilma bussist väljumata.
Tasub minna Kavarusse, kust minul on juba aastatetagused meeldivad mälestused. Bussiaknast vaadatuna oleks läinud linnuvaatlustorn ja mujalegi. Lindi kaudu mööda kaunisti kujundatud ja hoolitsetud rannaäärsetest suvekodudest ja puhkemajadest Saulepini, kuulsa Sassi taluni, kus rivitantsu tantsitud ja ginnesi rekordit püstitatud. Ja siis paljudele esmakordne sõit mööda poldritammi Valgerannani. See oli pikk sõit - vasakul laiumas suured niidetud avarused, paremal voogav roopatik, taamal meri.
Reinust bussijuht - kõiketeadja - oskab võtta igalt rajalt alati maksimumi.
