Suurvesi Taheval, Koiva ja Mustjõe suudmealal.

      Looduses on veel kevadist värvierksust vähe. Lume alt vabanenud luitunud rohi ja lehepraht on jalge all tooniandev. Veel ei ergutanud silma sinilill, isegi paiselehte ei tabanud õigel hetkel märgata. Küll aga kase ja pajude ladvatoonid on juba ergastumas.
     Mööda lume-pori segust metsateed Tellingumäele astudes aga lustis päikesesooja ja varise männimetsa veerel hulganisti kollaseid liblikaid.

Verev karikseengi sattus vaatevälja.

Tellingumäe 24 meetrise vaatetorni jalamini jõudmiseks tuleb astuda 120 astet tõusvas joones ja siis ronida teist 120 astet vaatetorni tippu.











Vaatetornist avaneb maaliline vaate Mustjõe luhale ja Lätile koos iseloomulike vanajõgedega. Kevadeti paisuvad Mustjõgi ja Koiva oma alamjooksul kilomeetrite laiuseks veeväljaks, ujutades üle niite, põlde ning taluõuesid.  Sellel aastal tõusis vesi 4,37 meetrit, mis on veidi rohkem kui 2010 aasta kevadel.

84 km pikkune Mustjõgi (valgala 1790 ruutkilomeetrit)  saab alguse Karula rahvuspargist ja suubub Lätimaale Koivasse.

Seekord jäidki kanuud meie ootama. Oleks ikka vahva küll olnud,  aga aeg pani võimalustele piirid.

Kena liivatee on veepeidus.

Linnud olid vist kõik oma pesa ja peremurede kütkes. Oli kuulda ronka ja rähni ning muid sidinaid-vidinaid.  Livavästrik  mõtiskles stoilises rahus keset veevälja üksikul kivinukil.

Taheva mõisapargis ja puuviljaaias oli omaette vaatepilt.

Puud olid kaetud lopsaka samblikukasukaga.

Alt üles vaade kunagises tornehitises.

Viimane peatus enne Kilingi Nõmmet Allikukivi koopa (33 meetrit pikk ja 2,7 meetrit kõrge) juures.

Päev kaldus juba õhtule.

Jääminek.

      Kuna selle aasta jääminek kipub igas mõttes rekordeid tegema, siis ajaloo tarbeks oma silmaga nähtust mõned pildid. Kui tavaliselt on jõelt jää läinud hiljemalt 10. aprilliks, siis 1932 aastal läks see 12. aprillil.
      Sellel aastal andis stardimärgi 17. aprilli lõuna paiku Sindi paisult alla liikuv jää, mis kohe ka uputusi hakkas põhjustama.
     Täna oli Tammistes veel üsna porine ja peale vähese riisumise ei saanud midagi toimetada.. See andis tõuke minna ja kaeda, mis Sindi paisu kandis toimub.

Uue silla kandis oli kõik rahulik. Paar meest ületasid jõe ja asusid viimast võtma. Lõuna paiku tagasi sõites oli neid juba kümme.

Pilt, mis avanes, ületas kõik minu ettekujutlused.

Kõik tormles ja mühises. Nagu näha on vee tasemete vahe üsna väike, aga paisu all pöörlesid mürinal suured jäälahmakad, juba ümmaraiks kulunud servadega, pikad palgijändrikud, mis hetketi tõusid püstloodis üles, nagu õhku ahmides, ja kui palju mitut värvi  plastpudeleid.

Tükk aega passisin, et millal see suur lahmakas alla vajub, aga ei jõudnud ära oodata.

Tindisaarte kohal tõi vaatepilt judinad selga.

 Linnuriigi kõrgel vastaskaldaa ääres on hoog süüred lahmakad külitsi keeranud. Vaateväli on täis paksu rüsijääd.

Tänasest hommikupoolikust jäi liikunud jää piir politseikooli kohale.

Muulide vahel tõeline linnulaat.

  

Meri on alles ühtlaselt jääs, aga muulide vahel, linnutornini on jõevesi vabas liikumises, loksutades üksikuid jäätükke siia sinna. Edasi mere poole on paksult rüsijääd täis. Tänahommikune edelatuul ajas isegi lahtised jäätükid sadama poole tagasi liikuma. Muuli kivine rada on üllatavalt lai, kuna vesi on nii madal.

Jäätükkide räga kubiseb igat sorti lindudest. Kõige rohkem on parte, neid meile nii tuttavaid sinikaelu, aga ka viuparte, keda mina Pärnus kohtan esimest korda. Oli ka ristiparte, aga kahjuks need lipsasid enne lendu, kui mina jaole sain.

Paremal punaste peadega on viupardid.

  Need mustad linnud on kormoranid, nagu sõdurid rivis.  Eespool jääkosklad.

Esimest korda sain talutavalt pildile kormoranid, kuigi paaril kevadel olen neid Pärnu rannas ja ka silla juures näinud.

Kuigi kalamehed kiruvad neid õgarditest kormorane, kelle keskmine päevane toidunorm on 300-400gr kalu,

on nad kenasti saedad linnud, kelle pikkus võid küündida kuni meetrini ja kaalub 2-3 kilo.

Siin on taamal sõtkapaar ja ees laugud.

Sõtkad sai pildile esimest korda.

Need on tuttvardid, keda esmakordselt kohtasin Imatsalus.. 

Pärnus nägin neid esimest korda.

Muidugi kohtusin taas oma tuttava luigepaariga, kelle ümber sebisid laugud.

Nüüd olen pildile saanud 77 erinevat linnuliiki looduses.

Udune ja jäine hommik.

    Aprill on poole peal. Eile Tallinnasse sõites olid maanteelt näha pea ühtlaselt lumega kaetud alasid küllaga.
Mustendavail laikudel silmasin nelja-viit valget ja kaht halli toonekurge.
    Keegi ütles, et aega, kus saad suusatada ja samal ajal näed lumel rühmiti toonekurgi, tuleks nautida. Kaunis kevad oma õite ja rõkkava linnulauluga ei jää tulemata.
     Lehes mainiti, et Sauga jõel läheb jää. Otsustasin, et vaatan kui kaugel.. Hommik oli paksus udus. Sillalt rattaga üle sõites jõudsin kokku lugeda üle viieteistkümne kalamehe, ka jõe keskel.

Linna ääremail, Sauga mõisa varemete juures hakkas jäine tuuleke ligi tikkuma. Täitsa kõhe oli, aga ilm oli nii eriline, et tagasi kohe mingil juhul ei saanud keerata. Astusin kiiremini, sest paiguti oli võimatu rattale istuda, ja unustasingi vilu ja niiske tuule.

Udus muutuvad sageli tuttavad kohad  maalilisemaiks.

Hommikul oli kraad nullis, aga niiskeis ja tuulele avatud paikades olid värsked päikese poolt välja meelitatud  lehekesed kaetud paksu jääkorraga.

Puud kattusid silmnähtavalt aina pakseneva jääkorraga.

Vaat selline kristalliline kord  korjus okstele.

Jõgi oli kenasti jääs, ainult silla lähistel oli ühtlane jääpael katkenud.

Väikeses aga kiirevoolulises kraavis olid esimesed taimevõrsed jääs ja vahus.

Paar päeva tagasi arvasin, et ma enam jääpurikaid ei pildista. Aga näed, ei saanud tänagi jätta pildisse panemata.

Päris jäine ja talvine oli. maanteelt lagedasse kaugusse vaadata. Erilise tunde tekitas hinge kusagilt mitte eriti kaugelt udumassist kuulduvad  kurgede kluu-kluud.. Neid oli seal kindlast mitmeid. Need kluud olid nukralt kurvad, või mina mõtlesin need kurvaks.

   




Aga need kaks ootasid päikest ja sooja oma kodu-kottuses.

Ega ma teisi linde eriti ei näinudki, mõningaid hääli oli vaid kuulda.
See-eest aga igalt oksalt ja kõrrelt vaatas vastu jää.

Aga ikkagi värve on kindlasti rohkem.

      Kui linna jõudsin, oli udu hajumas, päikese ähmane ratas oli juba kella kümneks üsna kõrgele kerkinud. Ja nüüd hakkas tõelise rabinaga kõik see kristall maha pudenema.
      Kodus võttis üles soojenemine päris tükikese aega.  Ja ikkagi oli kordumatu  ja huvitav retk kevadesse.