Esimene juuni on kalendris lastekaitsepäev. Sellel aastal ülikaunis ja suvine - 28 kraadi sooja, päikseline ja märkamatuks jäänud tuulega. Loodus oli nii kaunilt värskes ja sadudest puhtaks pestud roheluses ( Isegi liiga tugevalt tooni andev, teisi värve andis otsida:) Elustavad olid kollased rapsipõllud.
Üle Eestimaa toimus palju igat masti ettevõtmisi - laulupidusid, linnade sünnipäevi jne. Pärnus avati kuurordi 175 aastat tähistav suvi ja rannahooaeg liuelevandiga rannavees.
Selle ilusa päeva hommikul alustasid kaks vanaema autoga, mille rool kindlalt lapselapse kätes, retke oma lapsepõlve ja koolimaile. Eks vanaemad vadistasid üksteise võidu meenutusi ja tee kadus rataste alt nii kiiresti läbi, et esialgu plaanitud teekond kujunes otse vastupidiseks - lõpust algusesse. Aga mina alustan keskelt -
Mandri-Eesti keskpunktist, mis on Põltsamaa lähistel Adavere piirimail.
Iga õige naine võiks 1. juunil -
kleidipäeval - kanda kenasti kleiti nagu Lindast vanaema, aga kuna Vaikest vanaemal oli ees isa haua korrastamine võimukas sääseriigis, siis jäi kleit teda koju ootama.
Esimesena külastasime Väätsa vallas, Röa asunduses vanaema Linda sünni- ja lapsepõlve kodu.
Uuetoa on kodutalu nimi.
Niisiis ühel vanaemal vanemate ehitatud kodumaja alles, kolhoosiajad üle elatud, nüüd noored sugulased kenasti kodumaja kohendamas-kaunistamas.
Heldimuse tõid häälde jõulised arvatavasti ema istutatud pojengipõõsad.
Selja taga ema 70 aastat tagasi istutatud kuusehekk.
Pojengil peesitas ja vist leidis ka midagi meeldivat kaasaegne Uuetoa kärbes.
Lapsepõlvekodu keset vohavaid orasepõlde jäi selja taha ja hea tunne jäi teadmisest, et sel
kodul on tulevikku.
Teise vanaema kodukülast, kus lapsepõlves oli 12 suitsu ( Noorele autojuhile pidi selgituseks lisama, et suits, see tähendas majapidamist, kodu.) on alles pooled - kuus. Teistest on heal juhul märgiks jäänud vaid kivihunnik. Minu kodumaja kivid on kokku lükatud vana võimsa tamme alla. ( Allolev pilt on tehtud mõned aastad varem ja teiselt poolt. ) Talu nimi oli Kaivoja.
Veel on seal elujõus kolm põlist pärna ja seni nende vahel mulle kuidagi märkamatuks jäänud vana õunapuu - seest poolenisti tühi,aga muidu täises elujõus ja selgi kevadel veel rikkalikult õitsenud. Temaga käevangus seisatades püüdsin meenutada, mis sorti õunu ta kandis. Vist tavalisi sibulõunu.
Ja ümberringi vohas suuri maakive peitev põlvini naadi- ja nõgeseväli, kus iga samm oli avastamine.
Seekord otsisin ja võtsin kivihunnikust kaasa ka ühe kivi koduaeda veesilma äärde.
Aastakümnete jooksul on saatusekeerud ja elukorraldus sundinud elukohta vahetama ühel rohkem, teisel vähem. Lindast vanaema on elanud Järvamaa tuumakal kultuurmaastikul mitmel pool. Üks neist oli kuulsa muusikamehe Johannes Kaljaspooliku kodu tähistava kivi naabruses., kus elas eelnimetatu vend Elmar Kaljaspoolik, kes on ka Linda ristiisa.Sealgi majas oli näha uue peremehe arendavat ja korrastavat kätt.
Üritasime pilti värskendada veel paaris kohas, aga aeg on jõudsalt puid ja võsa kasvatanud, endised tuttavad teed on rohtunud ja nii otsustasime jonnaka otsingu katkestada kuni järgmise korrani.
Vanaema Vaike keskkooliaegseks elupaigaks enne isa poolt ehitatud kodu valmimist Paala tänaval, oli Pajusi maanteel teisel korrusel, paremal pool, mõnusalt kooli läheduses.
1959. aasta sügisel koliseme oma majja, mille olime sunnitud müüma kjaks aastat peale isa surma 1971 aastal. Sooja tundega põikan pea iga kord Põltsamaale sattudes sealt läbi, sest uus pere on teinud maja ja aia nii kauniks, et see pälvis 2006. aastal presidendi aumärgi konkursil Eesti kodu. ( Samal aastal sai samasuguse tunnustuse ka Vee tänava koduaed. ) Sealgi on elujõus kolm õunapuud, Ukse ees õunapuu all on kenasti aukohas isa 44 aastat tagasi tehtud pink.
Aias on mimuaegne kiviktaimla laienenud ja lisandunud mõnus valik täitetaimi.
Eriti võimsad ja tähelepanu köitvad on mitut sorti laugulised.
Kui oleksime end ette valmistanud kohtuma pere vanaemast aiahaldjaga, oleks meile külalislahkelt välikamin-lehtlas tass kohvi pakutud. Aga meie olime oma piknikukoha juba valinud - jõe kaldal, kus pea laudsiledal paepõhjal sai üle jõe mindud, kus vee kohale kooldunud halli paju oksal istudes, jalad vees, sai ööbikulalu kuulatud, unistatud, eksamiteks valmistutud ja mida kõike.. Kahju, et seda pildile jäädvustatud ei saanud, ju siis tegusa mõtte halvasid maitsvad lihapirukad ja rabarberikook, hea seltskond ja rahulikult voolav jõgi.
Ja mitmel kenal kooliõuel sai käidud, kus kõigil suur kivi ja seal aukartust äratav aastaarv.
Väätsa kool aastast 1723 , vanaema Linda haridustee algus, on aastakümneid olnud mainekate koolide rivis.
Varjurikas, täis linnulaulu park kuulub kooli juurde. Selle tagaosas on eriti romantiline paik.
Ja eriline rõngasauditoorium, kus istu ja ole, kuidas fantaasia ütleb..
Vanaema Vaike koole jäi teele kaks, mõlemas uus ja vana maja. Lustivere seitsmeklassilisele koolile ehitas teist korrust osa ajast, kui koolis käisin, minu isa. Nüüd on juba aastaid kool üle viidud endise meierie majja, millele on lisandunud avar juurdeehitus.
Minuaegse kooli peauks on muinasjutumetsas.
Haridust aga on Lustiveres antud juba 1776. aastast.
Minu aegu oli samas ka
teine kool - sanatoorne kool, mis asus lossis.( Nüüd on seal hooldekodu.)
Ma ei saa jätta mainimata, et oma tulevase kaasa Mattiga olime mingi aeg naaberkoolides, teadmata, et saatus kunagi meid tuttavaks ja lähedaseks teeb.
Järgmiseks kooliks sai Põltsamaa Ksekkool, nüüdne ühisgümnaasium, väärikas Põltsamaa mõisakompleksis, kus eriline oli aula oma kaunite akende ja nendevaheliste pea maast laeni peeglitega.
Meie kassi kutsuti Kamtšatkaks, sest see oli katusealune klass, kuhu pääses läbi pika koridori ja kus oli võimalus heal juhul ka tuletõrje redelit mööda klassi hiilida, kui keegi seest akna lahti tegi.
Nüüd on see pankrotistunud omaniku käse aina enam lagunemas ja räämas.
Uus maja on suur ja avar, aga üsna sarnane nii mõnegi Eestimaa teie kooliehitisega. Kuid kivi koolimaja ees on kordumatu ja väärikat iga märkiv - Eesti talurahvakool aastast 1687.
Sellel retkel sai muudki harivat ja huvitavat nähtud ja tallele pandud.
Mina tean nüüd rohkem vanaema Lindale tuttavast muusikamehest Kaljaspoolikust, tean, kus asub
tema kodukohta märkiv kivi.
Hiilides käisime ka vaatamas
Röa mõisa, mis on nüüd erakätes ja on peale 1980 aasta tulekahju tõusmas tuhast. Seestpoolt pidi see juba olema pärl pärlite seas. Ka territoorimil pooleliolevate tööde käik annab tunnistust headest plaanidest ja teostusest. Meil lasi lahkesti ringi vaadata neljajalgne peremees.
Pildistamisega ei söandanud kedagi häirida, ühe klõpsu peatrepile siiski kiiruga tegin.
Põikasime sisse ka Pilistvere kivikangrule, millele vanaema Linda lisas oma kaks kaasa toodud kivi.
Viimane pikem peatus oli Suure-Jaani kalmistul. Bussiga sõites olen aina mõelnud, et tahaks käia siinses kirikuaias ja kalmistul, mis paiknevad nii kauns paigas. Ilma kalmistujuhti vaatamata leidsime üles Köleri ja Kappide viimsed puhkepaigad.
Oli väga mõnus ja südant soojendav päev. Mõni pisike mälestuskilluke jäi ehk ka noore roolikeeraja mällu ja mõni pildike tugevdas silda sugupõlvede vahel olevikust minevikku.
Ja isa haud Põltsamaa kalmistul sai kihi värsket liiva ja minu aknalaual kasvatatud lilletaimed.
