Taevas oli hallivõitu, aga laiguti see hallus pragunes ja heal juhul vilksatas sealt isegi päike. Tuul oli nii tugev, et muulil oli oht, et tuulest tõugatuna võis jalg kivide vahele sattuda. Lained rullusid vastu muulikive pillutades kenakesi pritsmepilvi. Muuli kivide ääres loksutas laine üht hukkunud hüljest. ( Hiljem märkasin veel kahte. ) Ratast oli päris raske lükata, sõitmisest rääkimata. Kui ratta küljeli panin, siis tuul pani esiratta tiirlema. Ja nii ta vuhises, kuni taas ratta käekõrvale võtsin.
Liiv aga tuiskas ja tuhises. Kahjuks ei saanud pildile varest, kes hetkeks kadus rannaliival tõelisse liivapilve. Varesed olid ka pea ainukesed linnud. Jalutajaid oli vähe.
Aga pallilahingud toimusid. Mängijate jalad paiguti tuisuliiva peitumas ja pallid tuulte meelevallas.
Kõrbe maastiku liivamustrid katsid valdavalt randa.
Ja liuelevant tundus nii kurvalt üksildane.
Veepiiril oli aga päris huvitav. Laine loksutas üht teist, mis silmalegi puhkust pakkus.
Iga laine andis uue ilme.
Sulgi oli rägas igat karva ja masti. Aga sama sulgegi võis tükiks ajaks jälgima jääda.
Udusulg teokarbil.
Ja siin tunnistab vares üht elutut hülgelast.
Värve on vees ja taevas.
Roosid rannaliivas rõõmustasid sima ja südant.
Oleksin veel ja veel tiirutanud , aga ema oli juba kaks korda helistanud.
Mulle see ilm ja rannaelu meeldis.
No comments:
Post a Comment