Jaani reede hommikul kella poole seitsme aeg rattaga Tammistesse sõites ei osanud taevast välja lugeda, milline ilm on tulekul. Kas Britu kuldne gümnaasiumi lõpp on kuiv ja päikeseline või vihmasabinatega. Ilmateade lubas kaunist ilma.
Hommik oli mõnusalt värske.
Jõekaldal olid kohad sisse võtnud kalamehed,
pardid kohendasid end päevaks,
kaldaäär kollendas vesikuppudest. Nende laiade lehtede alune vesi lausa kees liikumisest.
Sain esmakordse ja väga huvitava elamuse osaliseks.
Sellist solinat ja pladinat olin juba kord kuulnud paar nädalat tagasi kopra pesa ligiduses. Mõtlesin, et küll neid kopraid on ikka palju saanud - kaldaäärne roog lausa elas. Selgus, et sel hommikul latikas kudes.
Täna aga lausa nägin kalu kukerpallitamas vee kohal, isegi kividele viskumas. Kogu see liikumine toimus tormeldes. Pildile sain vaid lendavaid pritsmeid. Üks kalamees ütles, et koeb nurg, teine roosärg.
Tammistes olles ei märganud ma enam liblikaid, kuigi tahtnuks mõne taas pildile saada. Jaanilaupäeval aga äkki säras neid kastemärgadel kõrtel kui õisi.
Loo tumetiib.
Suur kuldtiib.
Taevatiib.
Punnpea.
Oleks kindlasti veel mõnegi leidnud , aga vajalikud toimetamised tahtsid tegemist. Hernekepi otsa maandus korduvalt ja korduvalt poseerima kiil. Ja kartulilehelt vaatas mulle silma sisse suur rohutirts.
Jaanipäeva hommikul oli nii linn kui rand laisalt unine ja tühjavõitu.
Merevesi oli taandunud kaugele. Liival aga leidub ikka midagi silma ergutavat.
Kõige selle keskele mahtus ära muidugi Britu lõpuaktus Endla teatris ja tore aiapidu.
No comments:
Post a Comment