See retk oli Eesti Looduskaitse Seltsi kahepäevase kokkutuleku teise päeva programmiks.
Hommik ja kogu päev oli suviselt soe ja päikeseline. Pärnu bussitäis vuras läbi hommikuse värskuse, milles oli veidi udulaadset sumedust ladusalt Mõisaküla poole, saatmas reisijuht Kaja Kärneri huvitav ja kultuurikihti värskendavad klipid ajaloost, loodusest, kultuuripärandist jne.
Esimene peatus tehti Mõisakülas - Eesti väikseimas linnas, kus on aga neil kirikut. Ühe, uuenduskuuri läbiva ees peatuti, et kõik tulijad kohale jõuaksid.
Kümmekond kilomeetrit saime vahelduseks ja meeldetuletuseks maitsta ka kolmust kruusateed. Bussiaknad sulgusid klõbinal, esiaknast paistis ainult eessõitja tolmusuitsune händ.
Aga siis hakkasid silma rõõmustama Lätimaa laiuvad viljapõllud - odra-, nisu-, kaera-,rukki- ja isegi tatrapõllud (kahte viimast teistest vähem).
Rukkipõllul tegi juba algust kombaingi. Ja otse selle sabas kümmekond toonekurge.
Bussis oli ohh ja ahh hüüatusi.
Vahva oleks olnud seda pildile jäädvustada.
Külastasime meie kirjanik-tõlkija Rein Sepa ( 1921.-1995.) viimast kodukohta Ipiki külas (Ööbiku). Maja ja aed oli suurest rohust kenasti välja niidetud, majal aknad uksed ees ja terved. Tubades kõik nostalgialainele kutsuv meenutamas üht üksikut sügavalt erudeeritud kultuuriinimest (Artur Alliksaare sõber ja saatusekaaslane). Oma õunapuuaeda mattis ta oma truu sõbra koera ning hiljem tema soovi kohaselt maeti sinna ka tema maine keha.
Ära kuulanud südamlikud meenutused sõnas ja laulus, astuti mõtlikult mööda jõuliselt voogavat nisupõllu äärt taas ootavasse autorongi.
Autorong oli ikka tõeline - 18 bussi, väikebussi ja autot kusagil kolme ja poolesaja reisihimulisega. Rahvast oli palju, aga see ei häirinud hetkekski (v.a. balti keti mälestusmärgi juures).
Kogu korraldus sujus õlitatult.
Bussis sai uusi teadmisi praktikasse püütud rakendada.
Kurereha õielehtedest kaunid kunstküüned.
Järgmisena ootas meid Ruhja (Rüjiena) linn. Linna keskväljakul ootasid meid kastid jäätisega.
Tervituseks lauldi isamaalisi laule eesti ja läti keeles.
Jäätis oli tõest hää !!!
Igaüks nautis ja mõnules kus ja kuidas soovis
.
Ja kuulas kaunist laulu.
Samal ajal oli võimalus imetleda kauneid lilleampleid
... ja skulptuure.
Kirikuski oli taas tarka juttu ja muusikat. Viimast sai mõnusasti kuulata ka kirikuaias....
...., kus oli huvitavaid lill-taimi.
Jutukuulamisest endale lisa võttes ja ümbruskonnas ringi vaadates võib ikka silma hakata midagi huvitavat.
ja nostalgiahõngulist.
Ruhja kalmistu oli imekenasti korras. Seal ümbritsevad kogu kalmistul hauaplatse ühtlased ja samast materjalist hekid ning hauakääbas on keskelt kaetud eri liiki mägisibulatega.
Siis nina taas Eesti piiri poole. Tee ääres taas kaunid viljapõllud, karjamaad igat värvi ja tõugu piimaandjatega, kurepesadega, kus ikka kaks-kolm poega isa-ema nokast head ja paremat ootamas
ja kuldnokaparvi kaarduvaile traatidele tihedalt pikituina.
Mõnes kaunis kohas oleks nii väga tahtnud kauem ringi kolada ja ümbritsevat pildile püüda.
Peatus Lilli piiripunktis võttis kaunikesti aega. Seal on lätlaste poolt paigaldatud mälestusmärk 1989. aastal toimunud Balti ketile. Kui kusagil palju pilti tehti, siis just seal.
Seegi pilt on tehtud skulptuuri tagapoolel. Eespool peeti kõnesid ja bussid ootasid.
Ja siis vurati Heimtali mõisakooli juurde, kus meid ootas väga hästi korraldatud lõunasöök - mulgipuder ja valikuga juua.
Kool oli tip-top korras ja kena nii seest kui väljast. Kuulus ringtall ja spordikompleks, hobusekasvandus, koduloomuuseum, Anu Raua vaibad ja kodu. Ja ikkagi ei jõudnud kõikjale.
Klantspilte mõisa minevikust ja kaasajast võib igaüks googeldades leida. Mina kolistasin ringi ja püüdsin vaadata nurga taha, jälitasin paari lindu, üritasin saada pildile põdrakanepit. Koht oli mõnus.
Pojad tunneb ära mustadest nokkadest. Nemad on juba nii suured, et jalad on valkjad. Läheb veel aega enne, kui nokad kui jalad punastuvad.
Muuseumist vaibakunstnik Anu Raua koju, Kääriku tallu, oli mõnus 400-meetrine jalgsimatk - mäeveerust üles, mööda alleed väravani, kus ootas meid külalislahkelt koduvalvur. Aiaääred koplis olid varju otsinud villakandjaid-andjaid täis. Koduõu avar ja hubaselt värve ja varju pakkuv. Kõik uksed olid avatud ja õuel vaibanäitus.
Sooja ja sügavalt aatelise hingega perenaine on sügavalt oma juured sinna mulda pannud, nagu vanavanaisa poolt õuele istutatud tamm. Ta näeb oma mõtete ja püüdluste jätku sealmail ka siis, kui teda enam ise toimetamas pole.
Oli igati tore ja vaheldust pakkuv päev.
