Mõni sõna ja pilt aasta lõpust ja uue algusest, et oleks hiljem hea meenutada.
2013. vana-aasta viimasel päeva hommikul käisin rattaga kalmistul küünlaid süütamas ja tagasiteel tegin uuelt promenaadilt tiiru mereranda.
Külmakraade lipsas korraks novembri viimastel ja detsembri esimestel päevadel nii 5-7 vahel ja maagi valgendas päevaks paariks ära, nii et mõni mees sai prooviks suusadki alla. Ja siis läinud ta oligi. Kuni tänaseni on valitsenud kenad plusskraadid 4-6 kanti. Kõik rohetab. Botaanikaaias õitsevad sinilillled, Tartumaal lumikellukesed. Metsast korjatakse kukeseeni jne. Eilsel tiirul Tammistes ja aias vaatasid mulle rõõmsasti vastu õiesilmad.
Detsembrist senini on ainult mõni päev andnud taevasse värve, paar tundi ka säravat päikest.. Ikka ballaadlikult - hall on taevas ja must on maa, sajab ja sajab lõpmata.
Jõel on parvedena veel jääkosklaid. Koprad ei maga, lasevad uue ja mõnusa kallasraja ääres mõnuga hammastel käia.
Koprad on ikka julged küll. Lausa majade juures langetavad jämedaid kaldapuid. Ja pardid on rahul - hea tukastada ja mõnuleda. Ei pea kaldasogas kõhuldama.
Linnud tunnevad mõnu - jää ei ahelda nende tegevusvabadust ja toidulad ikka vabalt saadaval.
Ja hallussest on asi kaugel. Kes tahab värve, see leiab neid.
Täna, 10-nda öösel lubatakse, et õhusoe hakkab miinus poolel liugu laskma.
