Udus.

Hommikukohvi juues vaatas aknast sisse värvikas päikesetõusune taevas. Teisele poole vaadates oli näha, kuidas kirikutorn kiiresti uttu mattus.

Ei saanud teisiti, kui kiiresti riidesse ja ranna poole.
Kutse oli nii tugev, et jätsin küdevad ahjud memme hoolde.

Udu oli tõsitihe. Veeparadiisi juures kasvav üksik puu, mis kõigi möödujate pilku iga ilmaga köidab, oli ähmaselt tajutav saja meetri kauguselt.












Kogu teekond randa mööda muulini oli nauding. Tasa-pisi hakkasid tuttavlikud kontuurid taas esile kerkima. Aga toonid oli suts teisemad.

 Valgus ja vari - see on SEE, mis ei muuda igavaks kordi ja kordi läbitud radu.

Suuskadel muuli lõpul ja jõel.

    25. veebruar
        Taas kaunis päikseline päev. Tegin kahe tunnise tiiru merele  -  päris kaugele silmapiiri poole. Mõnus, omas tempos minek päikesele vastu. Vahepeal seisatad, nägu ja peopesad  päikese kuldset paistet püüdmaks. Suur vaikus ümberringi ja päikeses sädelev avarus silmapiirini ja kaugemale, kuni avamere laine sellele piiri paneb.

         Terve lai avarus täis lõputut sädelust.

24. veebruar
        Eesti sünnipäeva on õnnistatud imeliselt särava, kauni ja päikselise ilmaga. Kuna öösel oli parajad külmakraadid, siis võis kindla peale jõele minna - suusapõhja alla ei jäänud vesist jälge.

     

     
Jõgi oli täis liikumist-tegutsemist. Kalamehi oli kahe silla vahe kogu ulatuses täis tipitud. Oli suusatajaid, oli isasid-emasid lapsed kelgul, oli mõnusalt käsikäes paare päeva nautimas.

Tegime meiegi Silviaga kosutava tee-kohvipausi Niidus.

 
              Kevade märgid on kindlalt õhus.

Oli ülimõnus päevapool.

23.veebruar

        Üleeilne käik muuli lõppu oli aeglase kuluga. Täna otsustasin kord veel sama raja suuskade alla võtta. Imeliselt kaunis ilm, päikseline. Tahtsin proovida kui kiiresti ära käin. Aeg algas garaažist suuskade võtmishetkest ja lõppes neid samasse tagasi pannes  -  kokku 1 tund ja 11 minutit. Naisteranna liivaluiteilt muuli otsani läksin 14 minutiga, tagasi tulin 13 minutiga. Muuli otsas imetlesin loodust ja kaunist ilma 25 minutit. Ülejäänu kulus kodust randa ja sealt taas koju liikumisele.

Valgus oli hoopis teine kui üleeile.
Piltki sai värvikam ja erksam.

21.veebruar

        Hommikune kaunis taevaserv, mis iga hetkega  pani värvid jõulisemalt särama sutsas sisse mõtte  -  panen suusad alla ja käin muuli lõpus  ära. Kohv joodud, olid taevast kadunud eredad toonid ja udune hallus hõljus taas õhus. Aga lootus elas. Ja kui naabrinaine ka veel tuld võttis, olime kell üheksa juba teel parki, kus suusad alla ja ranna poole liikuma. Keha võttis tõrketa suusad ja kepid omaks vaatamata aastasele pausile.
      Lumekord ei olnud vaatamata mitmepäevasele lumesajule sugugi paks, ei olnud ka krõbisevalt kare. Meie jäljed muuli poole olid ainsamad. Oli mõnus! Sel aastal ei ole muulidele kuhjunud jääd, ei ole hangesid. Muuli  tähistavad mustavad kiviseljad nagu täppide rida.

 Iga kivi on kui mingi veeeluka karvane selg  -  suvine kive kattev roheline vetikasammal on nüüd elutu ja pruunjas.

 Muuli tipus olid siiski mõned jõmakad jäälahmakad üksteise kukile kuhjunud.

Ühtlane lumekatte all varitsesid aga
riukalikud koopad, kuhu jalgealune järsku kadus. Ei midagi ohtlikku.

Kuum tee ja tükk šokolaadi oli rohkem kui kümnesse.
Tundus, et nii head teed pole ma kunagi varem kokku tempinud.

Kaks tundi ja käidud. Taas kodus.
Ja ei ükski lihas veel ei torise.

Ainult kahju, et mu aku jälle külmaga puksima hakkas.
Edaspidi võtan varu kaasa.



      Kui homme ilma, siis lähen taas tiirule.

Aeg lendab, aga veel kiiremini kasvavad lapsed.

       Nädalavahetus on aeg, kui tööinimestel on aega telefonitsi või täies suuruses ja eheduses läbi põigata.
Nii ongi süda rahul teadmises, et kõigis peredes edenetakse hästi ja asjade kuluga ollakse rahul, et tegemisi jätkub kuhjaga.
        Minul on aega nüüd samuti aega meenutada ja võrrelda. Kui oma poisid kasvasid ja sirgusid oli rõõmu ning elevust nende uute oskuste ja eneseväljenduste üle kindlasti sama palju või rohkemgi kui lapselaste puhul  -  aga kahjuks kiire  elutempo ja aeg on nende detailset ehedust ähmastanud.  Väga hea, kui nüüd suurte noormeeste ja ühe kena neiu kõrval on poolteistkümne aasta võrra noorem armas väike tirts. Kuu või poolteiseste pauside järel kohtudes imestad - küll see laps võib ikka kiiresti sirguda, eriti tema oskus end väljendada ja mõista, mis tema ümber toimub.
        Nii oligi nädalavahetusel mul rõõmus kaaslane, kes minu aega sisustas. Ikka kõlas heledahäälne hõige -
tule, tule tuppa! tule välja!

Ikka kõlas heledahäälne kutse  -  tule, tule tuppa! tule välja!
tule, tee kiiga-kaaga!  See oli memme kiiktool, mis eriti meeldis.

       Klotsidest torni ehitamises oli kindel loogika ja oma soov.
 Endise ei taha asemel kõlas - ei soovi. Küsimine käis väga armsa hääle ja silmasäraga  -  palun anna!





       Emme-issi said omatahtsi tiirutada. Ja Kessu sai sõime tarvis uue kleidi. Oi, kui väga selles väikeses tüdrukutirtsus lõi seda proovides välja naiselik edvistav edevus! Enda aadressil kuuldud - eputrilla talle vist väga meeldis, seda popises ta oma ette korduvalt ja korduvalt , hääletult, ainult huuled liikusid, endal väga maias ilme näos. Juhuslikust näppu sattunud paelast sai juustesse väike tutt tehtud. Vaat sellest ei tahetud enam loobuda. Ja peegli ees lõid ikka silmad särama. Ja vanaema sai ikka matsuga musi ja kõva kalli.

Pere vanim ( kahe ja poole kuu pärast 99 )
ja praeguse seisuga noorim ( kuu pärast
kahe aastane ).

Õues on samm ikka tõtlik, sest igale poole peaks ju jõudma. Siis tuleb ka hea uni.

Kui küsid  -  kuidas magasid?,
siis vastus on  -  hästi magasin.
Kuidas  emme magas?
Hästi magasin.
Aga kuidas issi magas?
Hästi magasin.

Temaga ei ole enam hetkekski igav. Kerttu Liisiga on nüüd mõnus  - kõik oma soovid oskab ta sulle selgeks teha. Enam pole titekest.

 Aga väljas on praegu libe-libe. Ja   juhtus ka valus äpardus, mis pisara silma tõi. Lõuale jäi kriim ja huul muutus üsna paksukeseks. Varsti asi ununes. Kui aga meenus, siis muutus hääl jälle värisevaks ja õrna häälega tuli -  sain kolaka. ( Issi-emme öeldud sõna oli meelde jäänud).

Ja siis jälle igaüks oma koju, sest homme taas kes tööle, kes kooli, kes sõime.

Varsti ju sünnipäev.
Siis kohtume taas.

Vastlad

      Vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3.veebruar kuni 9. märts (tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne  ülestõusmisepühadele eelnevat  varakevadist seitsmenädalast  paastu).

      Sellel ( 2013. ) aastal vastlapäev hall-hall, nagu ta juba päevi olnud. Kui kolm eilsele eelmist päeva on pilvist alla sabistanud küll lund, lörtsi ja vihmagi, siis eile hommikuks oli paks ja kohev lumevaip maas - üsna nätske pealegi. Tänase vastlaliu ja tralli koormus sai lumelükkamisega täiega ette tehtud. Täna ribistas taas pool päeva lund. Kraad näitas -1, aga räästad tilkusid. Tiir läbi ranna ei erutanud ei silma ega hinge.

      2012. aasta vastla aegu 21. märtsil sai Munamäel ja Vallikäärus vastlaliugu lasta  ja trallida jääfestivaliks ehitatud vahvate lumeehitiste ja kujundite keskel. Ilm sajusevõitu, kraadid kõikusid-1 kuni +1.

Festivali avamine oli 18. veebruaril ja siis oli kaunis ilm.

      Ehtne mägironijate poolt ehitatud iglu. Seest eriti äge.











     2011. aasta vastlad 8.märtsil.  Täpsemaid märkmeid tehtud ei ole, kuna panga kaart jäi automaati ja pidin uut hakkama taotlema. Must masendus! Eelmisel päeval oli vahelduvalt pilves ja -12 kraadi. Järgmisel sulapoolne, ja vahva kõutsist sõber Zorro lõpetas oma maise kassielu.

    2010. aasta vastlad 16. veebruaril. Imeilus päev, päikesline, paks härmatis ja kraade-13. Käisin rannas, ahmisin seda ilu ja klõpsisin pilte. Nüüd ei oskagi valida, mida näidiseks siia panna.

     
        2009. aasta vastlad 24. veebruaril. Ilm sõbralik, pigem pilves, kraadid miinuse piirimail.
Käisin suuskadega muuli lõpus ja veel kaugemalgi.

 



Muulile oli varasemad tuuled-tormid jäämäed kuhjanud.

    Minu mõnusa vastlasõidu vaikivad tunnistajad - tipmine tuletorn, suusad-kepid ja seljakott.

Manilaiul. 3-ndal veebruaril.

        Kristeli ja Ragnari pulmapäeva auks ( mis 23 aastat tagasi oli täislumetu ).

         Päev oli mõnus, kraadid ikka grammike nullist allapoole, tuuletu, mistõttu eelmisel päeval sadanud lumi püsis kenasti okstel. Ainult taevas oli hall ja suts ilmetu.Munalaiu sadamast jalgsi jääretke alustades jätsime selja taha üsna süngetes toonides taeva, ees oli veidi heledam. Mõnus oli see, et silmapiiri toonitas kitsas sinakam triip.Oli talvine  -  valkjas-hall, milles isegi kadaka roheline oli tume-tume.
       Rahvast oli üllatavalt palju  -  Tallinnast kolm, Tartust kaks ja Pärnust viimse kohani täis üks suur buss.
Väge kusagil 230 ja 250 vahemikus. Oli kepiga, keppidega, kelguga, suuskadega. Noorim retkeilija oli 13-kuune tore sell. Suuresti lustisid kaks musta kutsatki.
        Suuresti andis käigule mekki retkejuht Kaja  -  hea huumorisoone ja suurepäraselt sina peal loodusega.

           Manilaid, kunagine Pootsi mõisa heinamaa, on Kihnu järel suuruselt teine saar Pärnumaal. Saarel on pinda 1,87 ruutkilomeetrit, pikkust 4,5 ja laiust kõige laiemas kohas 0,5 kilomeetrit.  Saar on kadakane rannaniidu  kivine seljandik, millel kõrgus kuni 5,3 meetrit. Vett tõstva tormi aegul võib seljandik saada kolmeks jagatud. Tore on, et sadamakai ehituse aegu  jäid purustamata mõned suured rändrahnud.

          Külakeskuses võisime vaadata filmi ja üht-teist esemelist ja sõnas-pildis materjale. Mina aga läksin omapäi kolama, suund Papina neeme tippu, kus asub kaheksa meetri kõrgune 1933. aastal püstitatud tuletorn. Uhkusega teadustatakse, et see pidi olema teine viltune torn. Mina seda eriti ei osanud märgata, või oli mul silmi kõigeks muuks.

Siin võib jääda mulje, et kadakasse ära eksinud ja hüüan  -  Uu! Kas keegi mind kuuleb?

            Võluv oli see laiu maastik oma kivise ja kühmliku selgrooga. Kivide vahelt võis silmata leide, mis nii tuttavlikud lapsepõlvest.

        Ja selgroo kõrval kahel pool rivimisi majapidamised nagu ribikondid. Ühed üsna asised, teised hoopis suvekoduks üles vuntsitud, isegi ekstrahuvitavate detailidega. Näiteks tornikujuline, pea terves ulatuses klaasist uksega vets, vaatega merele, väliseina küljes igavesti uhke kätepesuks kraaniga veepaak, küljes ka seebihoidja. Seinal uhkeldas  suuremõõduline temperatuuri näidik. Aga oli ka ajahambast põhjalikult puretud kellegi kunagisi kodusid.

Selle maja hoovis ei olnud ei hiire ega haraka jälgegi, rääkimata džiibist, mis õuel uhkeldas. Jäid ainult mõne õiget teeotsa otsiva  retkelise omad, kes lõplikult tupikus olles häbelikult üle aia koogutasid.

Värvitud ja kenad. Õuel kodu ka punaoranžile

pontsakale ja sõbralikule hiirekütile.

See on kuulsa Kase Margi maja.

Selle katmata katuseribidega maja vahetus naabruses uhkeldaski kirjeldatud vets.

       Selle elaniketa hääbuva talukompleksi tuulemurrus põlispuude tagant leidsin hubase suvekoduks oleva vagunelamu, õuel kiik, laud, millel kupliga lamp,vets, krillitarvikud . . .

. . . ja KAEV.  

 Oi kui mõnus ja romantiline võib seal olla soojadel kevad- ja suvepäevil. Linnusädinat vist peaks seal küllaga olema. Aga kuidas sääskedega, seda ei tea.

    

Suvekodu ootel kesk tuisku ja tuuli.                    

Ja mere pool on omaette olemine.

Eriti huvitavad olid sellised koskla munemismajakesed, millel kena aasa ja pulgakesega kindlalt suletav luugike, kust inimkäsi saab mune näppamas käia.

      Kevadest sügiseni on linnusõpradel siin huvitav. 

Saare niidukid on lambad ja lehmad. Ei mäleta kui palju neid ühtekokku oli, aga saar vajaks neid tunduvalt rohkem.

Eks igal oma iseloom. Silmad pidid olema südame peegliks.

   

   Muidugi toidetud saime me ka kuuma ja maitsvalt paksu supiga.

Keha sai kinnitada hubases Kuursaalis, aga ka vabaõhu restoranis.

Ja taas sadama poole, sealt kilomeeter jääretke ootavate bussideni. Vastu vaatab meile tumedates toonides mandrimaastik.

Reis oli tore. Arvan, et kindlasti peaks minema kevadel või suvel uuseti värve ja helisid püüdma.
Nüüd juba tuttav paik.