Manilaiul. 3-ndal veebruaril.

        Kristeli ja Ragnari pulmapäeva auks ( mis 23 aastat tagasi oli täislumetu ).

         Päev oli mõnus, kraadid ikka grammike nullist allapoole, tuuletu, mistõttu eelmisel päeval sadanud lumi püsis kenasti okstel. Ainult taevas oli hall ja suts ilmetu.Munalaiu sadamast jalgsi jääretke alustades jätsime selja taha üsna süngetes toonides taeva, ees oli veidi heledam. Mõnus oli see, et silmapiiri toonitas kitsas sinakam triip.Oli talvine  -  valkjas-hall, milles isegi kadaka roheline oli tume-tume.
       Rahvast oli üllatavalt palju  -  Tallinnast kolm, Tartust kaks ja Pärnust viimse kohani täis üks suur buss.
Väge kusagil 230 ja 250 vahemikus. Oli kepiga, keppidega, kelguga, suuskadega. Noorim retkeilija oli 13-kuune tore sell. Suuresti lustisid kaks musta kutsatki.
        Suuresti andis käigule mekki retkejuht Kaja  -  hea huumorisoone ja suurepäraselt sina peal loodusega.

           Manilaid, kunagine Pootsi mõisa heinamaa, on Kihnu järel suuruselt teine saar Pärnumaal. Saarel on pinda 1,87 ruutkilomeetrit, pikkust 4,5 ja laiust kõige laiemas kohas 0,5 kilomeetrit.  Saar on kadakane rannaniidu  kivine seljandik, millel kõrgus kuni 5,3 meetrit. Vett tõstva tormi aegul võib seljandik saada kolmeks jagatud. Tore on, et sadamakai ehituse aegu  jäid purustamata mõned suured rändrahnud.

          Külakeskuses võisime vaadata filmi ja üht-teist esemelist ja sõnas-pildis materjale. Mina aga läksin omapäi kolama, suund Papina neeme tippu, kus asub kaheksa meetri kõrgune 1933. aastal püstitatud tuletorn. Uhkusega teadustatakse, et see pidi olema teine viltune torn. Mina seda eriti ei osanud märgata, või oli mul silmi kõigeks muuks.

Siin võib jääda mulje, et kadakasse ära eksinud ja hüüan  -  Uu! Kas keegi mind kuuleb?

            Võluv oli see laiu maastik oma kivise ja kühmliku selgrooga. Kivide vahelt võis silmata leide, mis nii tuttavlikud lapsepõlvest.

        Ja selgroo kõrval kahel pool rivimisi majapidamised nagu ribikondid. Ühed üsna asised, teised hoopis suvekoduks üles vuntsitud, isegi ekstrahuvitavate detailidega. Näiteks tornikujuline, pea terves ulatuses klaasist uksega vets, vaatega merele, väliseina küljes igavesti uhke kätepesuks kraaniga veepaak, küljes ka seebihoidja. Seinal uhkeldas  suuremõõduline temperatuuri näidik. Aga oli ka ajahambast põhjalikult puretud kellegi kunagisi kodusid.

Selle maja hoovis ei olnud ei hiire ega haraka jälgegi, rääkimata džiibist, mis õuel uhkeldas. Jäid ainult mõne õiget teeotsa otsiva  retkelise omad, kes lõplikult tupikus olles häbelikult üle aia koogutasid.

Värvitud ja kenad. Õuel kodu ka punaoranžile

pontsakale ja sõbralikule hiirekütile.

See on kuulsa Kase Margi maja.

Selle katmata katuseribidega maja vahetus naabruses uhkeldaski kirjeldatud vets.

       Selle elaniketa hääbuva talukompleksi tuulemurrus põlispuude tagant leidsin hubase suvekoduks oleva vagunelamu, õuel kiik, laud, millel kupliga lamp,vets, krillitarvikud . . .

. . . ja KAEV.  

 Oi kui mõnus ja romantiline võib seal olla soojadel kevad- ja suvepäevil. Linnusädinat vist peaks seal küllaga olema. Aga kuidas sääskedega, seda ei tea.

    

Suvekodu ootel kesk tuisku ja tuuli.                    

Ja mere pool on omaette olemine.

Eriti huvitavad olid sellised koskla munemismajakesed, millel kena aasa ja pulgakesega kindlalt suletav luugike, kust inimkäsi saab mune näppamas käia.

      Kevadest sügiseni on linnusõpradel siin huvitav. 

Saare niidukid on lambad ja lehmad. Ei mäleta kui palju neid ühtekokku oli, aga saar vajaks neid tunduvalt rohkem.

Eks igal oma iseloom. Silmad pidid olema südame peegliks.

   

   Muidugi toidetud saime me ka kuuma ja maitsvalt paksu supiga.

Keha sai kinnitada hubases Kuursaalis, aga ka vabaõhu restoranis.

Ja taas sadama poole, sealt kilomeeter jääretke ootavate bussideni. Vastu vaatab meile tumedates toonides mandrimaastik.

Reis oli tore. Arvan, et kindlasti peaks minema kevadel või suvel uuseti värve ja helisid püüdma.
Nüüd juba tuttav paik.