Suuskadel muuli lõpul ja jõel.

    25. veebruar
        Taas kaunis päikseline päev. Tegin kahe tunnise tiiru merele  -  päris kaugele silmapiiri poole. Mõnus, omas tempos minek päikesele vastu. Vahepeal seisatad, nägu ja peopesad  päikese kuldset paistet püüdmaks. Suur vaikus ümberringi ja päikeses sädelev avarus silmapiirini ja kaugemale, kuni avamere laine sellele piiri paneb.

         Terve lai avarus täis lõputut sädelust.

24. veebruar
        Eesti sünnipäeva on õnnistatud imeliselt särava, kauni ja päikselise ilmaga. Kuna öösel oli parajad külmakraadid, siis võis kindla peale jõele minna - suusapõhja alla ei jäänud vesist jälge.

     

     
Jõgi oli täis liikumist-tegutsemist. Kalamehi oli kahe silla vahe kogu ulatuses täis tipitud. Oli suusatajaid, oli isasid-emasid lapsed kelgul, oli mõnusalt käsikäes paare päeva nautimas.

Tegime meiegi Silviaga kosutava tee-kohvipausi Niidus.

 
              Kevade märgid on kindlalt õhus.

Oli ülimõnus päevapool.

23.veebruar

        Üleeilne käik muuli lõppu oli aeglase kuluga. Täna otsustasin kord veel sama raja suuskade alla võtta. Imeliselt kaunis ilm, päikseline. Tahtsin proovida kui kiiresti ära käin. Aeg algas garaažist suuskade võtmishetkest ja lõppes neid samasse tagasi pannes  -  kokku 1 tund ja 11 minutit. Naisteranna liivaluiteilt muuli otsani läksin 14 minutiga, tagasi tulin 13 minutiga. Muuli otsas imetlesin loodust ja kaunist ilma 25 minutit. Ülejäänu kulus kodust randa ja sealt taas koju liikumisele.

Valgus oli hoopis teine kui üleeile.
Piltki sai värvikam ja erksam.

21.veebruar

        Hommikune kaunis taevaserv, mis iga hetkega  pani värvid jõulisemalt särama sutsas sisse mõtte  -  panen suusad alla ja käin muuli lõpus  ära. Kohv joodud, olid taevast kadunud eredad toonid ja udune hallus hõljus taas õhus. Aga lootus elas. Ja kui naabrinaine ka veel tuld võttis, olime kell üheksa juba teel parki, kus suusad alla ja ranna poole liikuma. Keha võttis tõrketa suusad ja kepid omaks vaatamata aastasele pausile.
      Lumekord ei olnud vaatamata mitmepäevasele lumesajule sugugi paks, ei olnud ka krõbisevalt kare. Meie jäljed muuli poole olid ainsamad. Oli mõnus! Sel aastal ei ole muulidele kuhjunud jääd, ei ole hangesid. Muuli  tähistavad mustavad kiviseljad nagu täppide rida.

 Iga kivi on kui mingi veeeluka karvane selg  -  suvine kive kattev roheline vetikasammal on nüüd elutu ja pruunjas.

 Muuli tipus olid siiski mõned jõmakad jäälahmakad üksteise kukile kuhjunud.

Ühtlane lumekatte all varitsesid aga
riukalikud koopad, kuhu jalgealune järsku kadus. Ei midagi ohtlikku.

Kuum tee ja tükk šokolaadi oli rohkem kui kümnesse.
Tundus, et nii head teed pole ma kunagi varem kokku tempinud.

Kaks tundi ja käidud. Taas kodus.
Ja ei ükski lihas veel ei torise.

Ainult kahju, et mu aku jälle külmaga puksima hakkas.
Edaspidi võtan varu kaasa.



      Kui homme ilma, siis lähen taas tiirule.