Peale paari mossis ja halli sulailma näitas päikene end taas ja pani pargialuse ja merejääle sulanud veelaigud särama. Meri oli igavavõitu, Muulipoolses otsas on võsa lõigatud, Luited on paiguti lumetud. Sealt linna poole vaadates tundusid värvid juba erksamad.
Päike paitas põske ja oli mõnusalt kevadine. Jalge ette vaadates see tunne süvenes veelgi.
Parki tulnud, kutsus mind hetkesse krääks. Oo, see on ju pasknär. Jah, ja neid oli kaks - ilusad ja lennates oma värve säratamas. Ei tea kas nad jagasid maid või kevad paneb kaaslast märkama. Ma hiilisin ja passisin vaat et paarkümmend minutit, aga pildile ma kumbagi neist ei saanud. Ikka maandusid nad kõrgele okste varju.
Aga siisikestest lepad lausa kihasid. Ja ühe urvalinnu rind punas ka nende vahel. Muuli äärest, juba tuttavast kohast leidsin talvikesed. Oli leevikesi ja musträstaid, varestest, tihastest rääkimata.
Praegu on päike loojumas ja taevas kenad roosa-lillades toonides triibud. Oleks homme ilma, läheks taas. Ehk on pasknäri õnne.
No comments:
Post a Comment