Laupäeval käisin jõuluvana toodud piletiga teatris Boybändi vaatamas. Oli esimesest hetkest lõpuni haarav. Oma osa oli kindlasti ka sellel, et Brit tantsis. Ja tantsis hästi!
Ma ei olnud senini sellesse tükki süvenenud. Meeles vilksatas ikka kunagi Britu poolt lausutu - see tükk arvatavasti vanaemale ei meeldi.Terve etenduse küsisin korduvalt, et kas siin on see koht, mida Brit arvas mulle mitte istuvat. Vandesõnad ja igapäevases kõnepruugis mittesoovitavad, aga sõnaraamatus olevad sõnad ei häirinud teatud situatsioonides ja lavatüübi puhul mitteüks raas. Etenduse jooksul mind ei häirinud miski. Oli hoogne, mõnusad laulud -tantsud, vahepeal elasid tegelased oma isiklikes muredes-probleemides.
Häiris mind paar asja küll. Huvitav, kuidas laval tossutatud suitsupilv võib nii häirivalt end laiutada suure saali isegi 11-ndasse ritta. (Kui argielus minu läheduses keegi suitsetab, ei häiri see sugugi nii tugevasti.) Teiseks - ikka leidub neid, kes pudeli ja krõpsupakiga oskavad saali lipsata. Need olid koolilapsed. Ja kuidas küll endal ei ole ebamugav tulla parketile ja saali suurte karvasaabastega, millega sumbatakse hangedes suuremate külmadega.
Pühapäeval olin külas Metsa peres. Kerttu Liis sai aasta ja kümne kuuseks. Küll selles eas laps võib ikka kiiresti areneda - ühe kuuga, sest jõulude aegu oli ta Pärnus. Varasemast erinevalt võttis ta mind vastu joostes, silmad säramas ja sooja kalliga.Tema tegemistes ja toimetamistes oli uut - leidlikkust ja arukust (Kaartide ladumine värvide ja kirja järgi - õiget pidi) . Kõnes pole veel pikki lauseid, aga ta oskab enda soove väga hästi selgeks teha - aita, hoia, püsti, tule siia, ei soovi.... Kui meenutan, siis ei kuulnudki jonninoote nende tundide jooksul. Magama minek on rahulik toiming - ei ole enam vaja juuresolekut.
Kui autoga tiirul käisime, et näha, kus ema-Kristini tööpaik on, oli tore seik. Meil tagaistmel oli Kerttu Liisiga jutuks, et kui põleb punane, siis issi ei sõida, kui süttib roheline, siis issi hakkab jälle sõitma. Kui siis jälle fooris seisime ja roheline süttis, hüüdis Kerttu - SÕIDA! enne isa reageerimist.
Auto oli rõõmsat naeru täis.
Vanaemale näidati ka
lastesõime, kus väike neiu
nüüd vapralt käib. see on mõnusasti lähedal, samuti
Metsa tänaval.
Proovisime Markuse mullitajaga, et kas mull külmub kenaks palliks, aga tuul oli liiga tugev ja külmakraad ka vist väikesevõitu.
No täiesti mõnus reisikiri :)
ReplyDelete