Esimene öö plusskraadides

 





 Tahaks loota, et see oli selle kevade viimane jäämuster õuelombil.












         Ilmavaatlejad ütlevad, et raske meenutada, et aprilli keskel nii palju püsilund veel.
Täna oli esimene öö ilma külmakraadideta.  Eilne vihm oli kenasti lillepeenardelt lund vähendanud.
Hommikusel tiirul veendusin, et jõel veel kalamehi mitmeid, üks isegi päris keset jõge. Rand oli lumes, ainult kitsas liivariba rajaks ja seegi pehme. Ratast tuli lükata käekõrval, kuna olin pähe võtnud, et lähen tagasi muuli kaudu. Ja mis ma näen - mootorsaan järelhaagisega põristab kaugusse, kuhugi muuli tipu taha.
       Silmapiirini kõik üsna hall, eemal üks keikõndija. Jääl roheka varjundiga veesilmi, mõni kajakas ja kõik. Muuliäärne jõgi muidugi jääs. Silm otsis luikesid, aga ei kedagi.

    Linna pool oli näha, kui madal on vesi. Jäälahmakad olid mustjad, sulamas otse porisegusel jõepõhjal (laevatee on tagumise muuli pool).
Pildile püüdsin leida ikka väheke vesisema koha.




    Siis torkas silma nende mustendavate jäätükkide vahel kaks puhasvalget laiku.  Kas luiged!!!  Ja olidki.
Jõepõhi oli neil otse jalgega kraapida, kõhud pikast reisist heledad, seepärast olid näha vaid seljad. Mööda jõepõhjas kõhuga kinni olevaid jäätükke läksin üsna ligidale. Luikesid see ei häirinud. Alles pika huikamise peale tõstsid nad päid, mis taas kohe vette kadusid.

      See on vist ainukene linnaluige paar. Kahju, et jõelt suurvesi luigesaare kolm aastat tagasi ära nudis. Muidugi on Raeküla ja Vana-Pärnu pool rannaroostikus neid küllaga.

Ühe jäätüki veekausis oli kutsuvalt avali
jõekarp.

Tahan kangesti loota, et see jäine kilpkonn on viimane jäätükk, mida pildistan sel kevadel.











Vares minu akna taga männi otsas istub juba teist päeva pesal. Ju siis saatus tahab, et ma õpin selle nutika linnu hingeelu. Vaatame vilksamisi üksteisele silma.