Ometi saab mõnusalt rattaga oluliste asjade ajamise kõrvalt siia-sinna põigata. Täna läbi pargi.
Juba kaugele kostis kase ladvast musträsta kõlav trillerdus. Sekka kostus veidi kaugemalt teine helisev viisijupp. See võiks olla kuldnokk.
Villa Johanna omanik on meisterdanud kaunid pesakastid. Juba kaheksale sulissõbra paarile on kodu olemas.
Sinna tulevad kuldnokad kindla peale varakult kohale. Tänagi oli kolme pesakasti uksel sisse-välja liikumine. Ühe kodu omanik oli oludega vist igati rahul ja istus mõnuga oma villa kohal oksal ja lasi viisil veereda.
Samas kohas möödunud aastal nägin esimest korda
kuldnokka varahommikul üheksandal aprillil.
Eelmisel päeval sadas pool päeva lund, kõik sai kaetud paksu, puhta lumevaibaga. Üheksanda hommikul säras päike ja pani helklema räästaisse tekkinud jääpurikad.
Juba varem oli minu tähelepanu köitnud heledad huikavad tõusvalõpulised vilistused. Ei olnud kindel, aga arvasin, et ehk puukoristaja, kuna nägin teda ühte pesakasti lipsamas. Täna sain kinnituse. Huiked olid nii valjud, et huikajat ennastki polnud raske oksalt leida.
Naabermajast väljunud tuttavalt kuulsin toreda loo möödunud aastasest lahingust puukoristajate ja kuldnokkade vahel. Puukoristajad, kui paiksed olid aegsasti valinud endale kõige suurema pesakasti.
Avara kodu uks tundus neile vist liialt suur ja nad olid selle oma teada materjalist osaliselt kinni ehitanud.
Kui kuldnokad saabusid, olid nad kuidagi pahuralt ringi tiirutanud ja siis puukoristajate meisterduse laiali pillutanud. Puukoristaja paar oli terve päeva eriti häälekas olnud. Aga mis sa teed, kaotajaks nad jäid.
Seda juttu kuulates märkasin et alumise peaskasti uksel istub rahulikult teine puukoristaja. Arvan, et see on emand.
See peaskast on kolmest väikseim. Ehk nüüd on valdused õiglaselt jaotatud.
Täna sain taas teadmise ja nähtu võrra rikkamaks.
No comments:
Post a Comment