Monday, April 15, 2013

Udune ja jäine hommik.


    Aprill on poole peal. Eile Tallinnasse sõites olid maanteelt näha pea ühtlaselt lumega kaetud alasid küllaga.
Mustendavail laikudel silmasin nelja-viit valget ja kaht halli toonekurge.
    Keegi ütles, et aega, kus saad suusatada ja samal ajal näed lumel rühmiti toonekurgi, tuleks nautida. Kaunis kevad oma õite ja rõkkava linnulauluga ei jää tulemata.
     Lehes mainiti, et Sauga jõel läheb jää. Otsustasin, et vaatan kui kaugel.. Hommik oli paksus udus. Sillalt rattaga üle sõites jõudsin kokku lugeda üle viieteistkümne kalamehe, ka jõe keskel.





Linna ääremail, Sauga mõisa varemete juures hakkas jäine tuuleke ligi tikkuma. Täitsa kõhe oli, aga ilm oli nii eriline, et tagasi kohe mingil juhul ei saanud keerata. Astusin kiiremini, sest paiguti oli võimatu rattale istuda, ja unustasingi vilu ja niiske tuule.











Udus muutuvad sageli tuttavad kohad  maalilisemaiks.














Hommikul oli kraad nullis, aga niiskeis ja tuulele avatud paikades olid värsked päikese poolt välja meelitatud  lehekesed kaetud paksu jääkorraga.















Puud kattusid silmnähtavalt aina pakseneva jääkorraga.

















Vaat selline kristalliline kord  korjus okstele.















Jõgi oli kenasti jääs, ainult silla lähistel oli ühtlane jääpael katkenud.















Väikeses aga kiirevoolulises kraavis olid esimesed taimevõrsed jääs ja vahus.

















Paar päeva tagasi arvasin, et ma enam jääpurikaid ei pildista. Aga näed, ei saanud tänagi jätta pildisse panemata.











Päris jäine ja talvine oli. maanteelt lagedasse kaugusse vaadata. Erilise tunde tekitas hinge kusagilt mitte eriti kaugelt udumassist kuulduvad  kurgede kluu-kluud.. Neid oli seal kindlast mitmeid. Need kluud olid nukralt kurvad, või mina mõtlesin need kurvaks.


   




Aga need kaks ootasid päikest ja sooja oma kodu-kottuses.














Ega ma teisi linde eriti ei näinudki, mõningaid hääli oli vaid kuulda.
See-eest aga igalt oksalt ja kõrrelt vaatas vastu jää.














Aga ikkagi värve on kindlasti rohkem.












      Kui linna jõudsin, oli udu hajumas, päikese ähmane ratas oli juba kella kümneks üsna kõrgele kerkinud. Ja nüüd hakkas tõelise rabinaga kõik see kristall maha pudenema.
      Kodus võttis üles soojenemine päris tükikese aega.  Ja ikkagi oli kordumatu  ja huvitav retk kevadesse.



1 comment: