Ju see oli hea saatus, et komistasin laupäeval lehest märkama, et Looduse omnibuss läheb pühapäeval retkele Pakri ja Leetse pangale, sealt Keila-Joale ning veel Türisalu pangale. Ma ei ole veel kunagi sinnamaile sattunud.
Ilmajaam lubas, et õhtupoolikul võib taevast pudeneda lund-lörtsi-vihma. Hommik oli kevadiselt kena, kaheksa külmakraadiga. Ette öeldes - nii ta oligi. Aga see heitlik ja kiiresti vahelduv ilm lisaski minule meeldivat vürtsi. Türisalul oli küll juba nornmaalse pildi jaoks pisut liiga palju hallust. See-eest aga mõnus füüsiline koormus. Eks suurem osa elamusest jääb ikka hinge ja mällu.
Retk oli väga hästi korraldatud ja sisukas. Huvitavat teavet sai rikkalikult. Osa sellest jäi minu poolt talletamata, sest kipun olema omapäi avastaja, mis teisalt pingestab hoolega, et õigel ajal taas õiges kohas olla. Seekord oli mul hea, sest naabrinaine huikas telefonitsi hoiatavaid signaale.
Väga mõnus oli !!! Eriti see, et oli vaheldusrikas ja sai ronida.
Pakri poolsaare ja saarte ajalugu algab juba muinasajast.
Esimesed teated pärinevad 13. sajandist.
Esimene tuletorn Pakri saarel oli Peetrr I käsul ehitatud 15 meetri kõrgune kivist tulepaak, mida kõrgendati 1808. aastal.
Varisev pankrannik jõudis aga tuletornile liiga lähedale, seetõttu püstitati 1889 aastal uus tuletorn, mis on Eesti kõrgeim. Rõdu ja laternaruumiga on selle punasest paekivist torni kõrgus jalamist 52 ja tule kõrgus merepinnast 73 meetrit.
Pildil on esiplaanil vana torni alus.
Pakri panga suurim kõrgus on umbes 25 meetrit.
Pangalt viib alla uhiuus trepp.
Pakri panga klindipaljak on pea kahe kilomeetri pikkune.Tormised merelained uhtuvad ja õõnestavad selle jalgealust. Varinguoht on pidev.
1008. aasta märtsis murdus pea 40 meetri pikkune ja 2 meetri laiune hiiglaslik paelahmakas, mille tagajärel tekkinud väring raputas paeastangusse uue, praeguseks juba pea paari meetrise prao.
Siin võib lõpmatuseni imetleda iga meetrit ja kindlasti igal aastaajal ja iga ilmaga. Kevadine sulavesi ja öised külmakraadid loovad siin kordumatuid jääskulptuure ja pitsilisi karniisikaunistusi.
Meri on oma kivide ja sulavate jäälahmakate ning õrnade, öösel külmunud jääsõõridega nii maaliline.
Taamal on näha hulgaliselt luiki ja muid pisemaid veelinde, kes naudivad avavett.
Peale väikest suppi ja jalutuskäiku Paldiski linnas ja sadamas saab suund seatud poolsaare teisele küljele - Leetse pangale. Külastame ka Nikolai Triigi viimast puhkepaika. Ilm on muutumas. Taevas hallub.
Siin pool on meri jääs. Nii tõuseb eriti ehedalt esile suur rändrahn. Pisemad - ja neid on külluslikult võrrelduna Pärnu rannaaladega - alles murravad end päikesepaistele.
Leetse panga pikkuseks on 8 kilomeetrit ja on Pakri panga jätkuks poolsaare idaküljel. Klindiastang on siin 15-20 meetri kõrgune.
Ainult vaata ja imetle. Aega napib, tahad ikka kaugemale ja rohkem jõuda.
Ja sealt ta tuleb - lubatud taevane, talvine kingitus.
Kõik mattus tihedasse, puhasvalgesse räitsakasattu.
Bussiaknast oli välja vaadata üsna mõnus teadmises, et see värskelt valge lumeloor sulab sama kiiresti, kui sadas. Ja see pidi olema vana, jäise lume surm. Kevad ei ole enam mägede taga.
Meie aga Keila-Joale.
Joa hari oli jääs ja päike oli juba jõudnud jääkarniise veidi ümmaramaks sulatada, aga vaateilt, mis avane,s oli
lummav.
Siia võidki end unustada. Aga rahvast aina vooris ja oli raske leida vaba vaadet.
Läbi lumesaju vaade vastse värvikuue saanud lossikompleksile, milles käivad suuremahulised taastamistööd.
Lossi soolaleivaidu, millest võttis osa ka keiser Nikolai I, toimus 27.mail 1833. Ka uus omanik Andrei Dvorjaninov vormistas ostulepingu 27. mail. 2010. Niisiis 177 aastat hiljem. Tema plaanid on paljutõotavad nii lossis kui ka pargialal.
Remondist on pea väljumas ka rippsild,
kuhu lisandub siis taas kuhjade viisi lukke, millesse on lukustatud kaks õnnelikku südant.
Türisalu klindipoolsaare põhjaäär on kuni 30 meetrit kõrge.Kuna sadas, siis nii ülalt kui ka all kippus simapiir hallusse kaduma. Algne kartus, et alla laskumine on vaevaline ja libe, sai seljatatud. Esimesel laskumisel oli korraks sabapidurit vaja, aga teisel oskasin teistelegi ohutumat jalgealust soovitada.
Aga all - milline kivikülv!!!
Ja luikesid - oi kui hulganisti, ka laululuiki, keda mul oli esmakordselt õnn pildile saada, kuigi ähmastavas lumesajus.
Arvan, et samu kohti võib taas ja taas avastada -- igal aastajal ja iga ilmaga.
Väga mõnusad vaated on võtteile jäänud ja hariv tekst.
ReplyDelete