Hommikuti kohvilauas istudes pakuvad kajakad naabrimajade katustel alati steene kevadise tundeküllusega. Täna istus üksik kajakas pikemat aega korstnal, mis tugevasti tossas, Teise maja katusel õrnutses paarike. Järsku olid nad kõksti suitseva korstna lähistel ja neilgi oli tahtmine suitsusauna pääseda.
Hommik oli õrnalt udune. Ühtäkki hakkas kirikutorn ähmastuma. Kribinal-krabinal, voodi jäi tegemata, riidesse ja tiirule. Kahtlus oli, et ega ma eriti kaugele ei jõua - enne hajub see loor. Aga ei. Sain täiega elamuse.
Kõik, eriti kaskede nõtked oksad olid paksus härmarüüs
Sadamapoolsel kaldal ei eristanud silm pea midagi, ehk ainult valge laeva õrna siluetti. Harjumatult ilus oli, kui sulle ei põrnitse vastu suured palgivirnad ja turbamäed. Seal kumas hoopis muinasjutuline hõõguvvalge kaar. Proovisin teda pildile mahutada, aga hästi ei õnnestunud.
Toonid muutusid ja udu püsis.
Rannas ei olnud ma sel talvel nii paksu härmatist näinudki. Iga saki või jalajälje servad, iga raoke oli paksult pitsiline.
Pajutibud olid pea nähtamatud.
Mis natukenegi nõrgem ja nõtkem, see oli
härmaehte raskuse all kummargil.
Olin nii ohh ja ahhisid täis. Ja järsku, kui linna poole vaatasin, Oli õhk selge ja taevas kõrge. Nagu niuhti
kadunud see lummav looritus.
Taha vaadates oli hähtavaks saanud ka tagumine muul linnutorniga.
Tagasiteel hakkas õrn tuuleke ja päike seda habrast ilu hävitama.
Pargis sabistas juba tihedasti, paiguti pilvekestena härmapuru krae vahele.
Kõik sädeles. Rähn toksis. Tihased ja rohevindid hõiklesid.
Pargis ööga külmunud sulavee lombist ei saanud tükiks ajaks eemale.
Neid lehvikesi ja tutsukesi oli seal igat masti. Ei osanud kohe siia valikut tehagi.
Siin jäigi kujutlusvõimel oma lõplik sõna ütlemata.
Kahjuks aku sai tühjaks. Muidu ei tea kui kaua ma seal oleks veel käpuldanud.
No comments:
Post a Comment