Selle talve viimane nädalavahetus.

     Ilmad püsivad karged, aga kenasti päikeselised. Tüütult ühetoonilised. Aga kui kätte võtta, siis võib ikka leida värskendust. Eilegi  -  laupäeval, kui olin pea pool päeva sünnipäevalastele kaarte meisterdanud, tegi naabrinaine
ettepaneku välja minna. Mina kohe nõus, kuigi mingit asjalikku sihti ei olnud. Rannas sai selleks muul.
      Sealgi kõik ikka endine. Aga üle muuli andis julgelt edasi linnutorni poole astuda kuni laevateeni. Päike laskus silmapiiri poole ja taevatoonid hakkasid muutuma ning panid jäätükid rõõmsasti särama.

      Üldiselt oli kõik ümberringi rahulikult vaikne, ilma tähelepanu köitvate häälteta. Siis kuulsin kusagilt muulikivide poolt nõrku nakseid. Varsti märkasin  -- oo, laev tuleb. Veendusin, et ligineb ja omal jõul.
No nüüd saan laevast keset jääd päikeseloojangus pildi!

        Saingi. Elamus missugune. Laeva lähenedes lisandus jalge alla kumedaid ja aeglasi helisid. Tekkivaid pragusid ei olnud märgata ja jääjahmakad ei keeranud külgi. Kuna aeg oli juba kojuminekuks küps, taandusin kivise muuliselja poole. Vaat seal oli juba väikest viis nihkumist märgata, isegi laimas praos oli vett voolamas.
        Nüüd  ju võiks see jää ära purjetada. Sellel talvel on ta minule kenakesti meeldivaid elamusi pakkunud.

        Pühapäevgi pakkus mõnusa äraolemise ja senikogematu elamuse looduses. Kaunis hommik, järsult tekkinud udu ja selle hajudes juba härmaehtes puudeladvad  -  seda olen sellel talvel juba mitu korda imetlenud.

        Paari tunni mõnusalt laste peredes jutu puhunud, sai teoks mõttesähvatus  -  kui vaataks ka Sindi paisu üle. Meil lähikonnas koskesid pole, kust teised kauneid jäädvustusi teevad.

       Oli mida vaadata ja pildi tegemiseks õiget nurka otsida. Siin ja sead oli jõejääl tumedaid laike ja pra gusid. Praegu on juba probleeme tekitamas vee madalseis (laevad pääsevad raskustega Hiiumaale), siis pani lausa imestama jõesängi lausa "mägine" maastik. Mõned "mäekesed" tundusid tõusvat lausa  paisu tasemele.  Ju seal oli kuivale jäänud paks jää ja lumehanged.

 Külmad ööd olid vee ja vahu skulptuurideks vorminud.

Kobrutuste vahelt pressis vesi end niredena läbi.

Paisule sai 4-5 meetri peale läheneda.
Suvel on see paik kindlalt eluohtlik.

 Hea kui lapselapsed juba suured, küüt kohe kenasti olemas. Aga ma loodan, et elamuse saime mõlemad.

                                               Ülehomme algab kevad.