Liu ninas.

      Krõbe hommik - raadios öeldi, et selle talve külmim ( Jõgeval 27,4, Pärnus 21 miinuskraadi ). Ahjud kütte ja ajaviiteks FB-sse. Seal hakkas silma viide suusaretkele Vana-Pärnust Kihnu (2 tunni ja 40 minutit). Muuseas oli blogis jutuks, et Liu ninasse on kenakesti jääd kokku lükanud.  Ohh! Läheks vaatama!

       Ja läksimegi. Tänu fanaatilisele fotosõber Evaldile olime naabri-Silvaga keskpäeval Lius. Mina esimest korda. Varem olin oma suusaretkedel  Pärnu poolt vaid vaadanud, et näe kui kaugele merre see nina end on venitanud. Lähemale laevatee ei lubanud.

Start on antud.

      Nüüd olime sealpool. Ilm fantastiline. Päike sirab, tuult ei ole. Ühelt pool silmapiirini laiuv sädelevalt valge avarus,mis kusagil kauguses ühines sini-sinise taevaga. Siin-seal soojendasid oma kivist selga mustendavad kivimürakad.

 Teisel pool aga paistis nagu valgeid kühmusid. Sinna samm saigi sirutatud.

 Nende kühmude otsast avanes vaade laevateele. Eemal, Kihnu pool sillerdas ja kutsus. Laevatee oli laialt palistatud tihedalt kokku surutud ja üksteise kukile roninud jäätükkide ja -tükikestega. Osa neist õhu-õhukeseks kulunud, nii 4-5 sentimeetrit paksud. Öine külm oli nad kokku kleepinud ja nii võisin nende turjale ronida. See oli sõnul seletamatu vaatepilt ja pildilgi raskesti jäädvustatav  -  vähemalt minu massina ja oskustega.

Veel õhemaks kulunud jäälitakaid nägin miljonite kaupa möödunud aastal Pärnu rannas laineis ranna veerde surutuina.. Seal saatis nende kõikumist häälekas klõpin, mida paiguti võis kuulata kui muusikat.

Vaate laevateelt randa. Jäine purjekas.

Sadama külje all lund küllaga. hanged põlvini ja üle sellegi.

Paadid ootel sadamakail.

Väga mõnus paik. Arvan, et igal aastaajal. Tahaks taas siia põigata, kui kivid  -  neid on palju  -  on oma elusuuruses hangedest välja kerkinud ja  kevad on värve lisanud. Ja linde võib seal olla hulganisti.